Ma olen käinud lähemates ja kaugemates paikades. Küll auto või bussi, küll laeva või lennukiga. Kõiki neid kordi seob aga asjaolu, et alati on tagasi tulles meeletu rõõm tagasi olla. Kergendus, et viibin taas Eestis, et saan taas oma voodis magada, et saan suhelda eesti keeles ja näha sõpru-tuttavaid. Nii on see iga kord olnud.
Aga mitte sel korral. Juba laupäeval koos türklaste, rumeenlaste, teiste eestlaste ja belglastega pidutsedes mõtlesin kurvastustundega, et pean kohe-kohe jälle ära sõitma. Istanbuli lennujaamas mõtlesin Eesti viiekraadise ilma peale juba vaat' et masendusega. Riia lennujaamas istutud seitse tundi meenutasid, et kõik, mis ma sooviks, oleks ots ümber pöörata ja tagasi Istanbuli sõita. Kell pool üheksa, 11 tundi pärast teekonna algust, Tallinnasse jõudes oli hinges kõike muud peale rõõmu. Ma ei tahtnud tagasi tulla ja ma ei taha tagasi olla. Mõtteis olen ikka veel veidi aega Istanbulis. Tegelikult pigem mõnusalt hubases Taraklis, mis meie mõttes on täielik depressiivne väikelinn, aga minu jaoks tundub ta hetkel Tallinnast ja ka Tartust paremana.
Ma tahan tagasi.
1 kommentaar:
Aga minul on küll sind hea meel tagasi Eestis näha. :) Loodan, et õigepea uue olukorraga ära harjud.
Postita kommentaar