Ma hoiatan juba ette, et järgnevad read sisaldavad segmente minu elust, mida teil pole ehk tarvis teada. Kontrolltöös neid ei küsita, eksamil see osa arvesse ei lähe ja ka sõpradega arutamiseks sellest ei piisa, sest neid, kes teavad, millest jutt tegelikult käib, on täpselt üks - mina. Niisiis, olge hoiatatud!
Viimastel päevadel olen avastanud end tihti mõttelt, et midagi on puudu. Ma tean väga hästi, mis see on, aga välja öelda ei julge. Pakutakse üht ja teist ning vahel kolmandatki, kuid asi pole selles. Asi pole ka minus. Puuduv tükike on midagi väga olulist, mida ma väga tahan. Nüüd. Ma pole mitte alati just seda soovinud, kuid nüüd küll.
Samas on tõsiasi see, et ma seda ilmselt ei saa ja pean leppima, et see väga oluline tükike jääbki puudu olema. Miks siis ei saa? Sest see ei ole minu oma ja ma pole valmis seda röövima.
Siinkohal tahan veelkord rõhutada kõigile neile, kes arvavad, et teavad, millest käib jutt, et selle jutu sisu ja põhiline igatsusobjekt on teada vaid mulle, nii et ennatlikke järeldusi teha ei maksa.
Miks ma siis ei ütle, mis mul puudu on, et keegi hea inimene saaks selle mulle anda? Sest tegemist on minu sisevõitlusega. Minu heitlus selle inimesega, kes ma kunagi olin ja kelleks ma üritan mitte tagasi muutuda. Seda tükki, mis puudu on, ei saa mitte keegi teine mulle kunagi anda. Pean selle ise välja võitlema, aga hetkel olen sellest paar sammu maas. Ehk ühel päeval mitte nii kauges tulevikus suudan teha sammu või kaks ja sellele järgi jõuda, aga see nõuab tõsist vaeva ning hetkel ei ole ma kindel, et mul on energiat rabeleda millegi eest, mis võib kättesaamatuks jäädagi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar