Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, kuidas meil tekkis mõte minu juures Türgi reisi pilte vaadata. Kõiki 1300't. Aga et ma ei viitsi, siis mainin, et piltide vaatamise õhtu lõppes meist mõnede jaoks kell viis hommikul, kusjuures siis ei saanud ka normaalselt magada, sest pool ööd mõtlesin, et jätsin külalise diivanile külmetama. Mul nimelt oli vaid üks tekk ja seda kasutasin V soovitusel ja isekusest loomulikult iseenda soojashoidmiseks. Millalgi kella viie ja üheksa vahel tekkisid sellised süümekad, et loovutasin teki siiski külalisele. Seda suurem oli minu pettumus, kui ma hommikul üheksa paiku nägin, et ta seda ei kasuta. Mismõttes ma siis külmetasin?
See karmavõlg sai aga tasutud. Teel Tartust minu poole jäi auto lihtsalt seisma. Kutsusin isa meid ära vedama. Riho siis suskis V auto kallal ja mingil hetkel said nad selle jälle tööle. V sõitis ära, kuid süda ei andnud rahu ja helistasin, et kontrollida, kas ta ikka sõidab veel. Ei sõitnud. Auto andis jälle otsad ja enam tööle ei hakanudki. Ema oli ka V pärast väga mures ja kui ma enne saunaminekut veel kord helistasin, oli V juba Pärnus. Sinna sai ka kellegi viletsa auto taga lohisedes, aga vähemalt sai. Natuke naljakas oli see päev, aga samas ka mitte väga. Aga ma jään veel pikaks ajaks arvama, et see on sulle, V, selle eest, et sa mu teki maha lükkasid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar