Ma olen jätkuvalt selles staadiumis, kus mitte miski ei suuda mind rööpast välja viia. Peaaegu. Elu on lihtsalt nii lill, et ise ka ei usu. Kas mäletate veel seda rahulikkust ja rõõmu, millest esimese tööpäeva kandis rääkisin? See on ikka veel siin või vähemalt tagasi, kui see ka vahepeal lahkunud on. Käisin täna jälle kohvikus lõunat söömas. Rimi valmistoidust oli lihtsalt siiber saanud. Kaua sa ikka sööd seda wokki? Täna jätsin natukene vähem jootraha kui eelmisel korral, aga ikkagi. Seekord mõtlesin, kas ehk liiga vähe ei jätnud.
Olen viimastel päevadel väga varakult tööle tulnud ja eelviimase bussiga koju läinud, lahkudes toimetusest alles siis, kui paljud teised on juba ammu ära läinud. Hilja magama minemine ja varakult ärkamine ei ole mu rõõmu ja rahu kuidagi rikkunud. Ootan huviga sügist, mil see kõik võib kardinaalselt muutuda, aga samas - mulle meeldivad vihmased ilmad ja tormid, lendavad lehed ja näiline masendus, sest see on romantika selle kõige ilusamas mõttes. Just neil külmadel sügisõhtutel on hea küünal aknale tõsta ja end tugitoolis hea raamatuga kerra tõmmata, mõnus tassike teed rüübata ja kõrvale kergeid kodus küpsetatud pagaritooteid näksida. Ma juba ootangi seda sügismasendust.
Elu on ilus.
Aitäh, Kaarel, meeleoluka telefonikõne eest eile õhtul. Sinu abitus antud situatsioonis oli äärmiselt meeliülendav, aga samas on mul hea meel, et sa ikka oma murele lahenduse leidsid. Näeme pühapäeval Tartus!
Intro tahab korraldamist. Ma siin vaikselt nokitsen. Samal ajal Mari-Anne nokitseb Võrus, Tanel teeb nokitsemise nägu kuskil kahtlastes kohtades ja Kaarel on loobunud igasugusest teesklusest, et ta siiani üldse midagi teinud on. Vähemalt tunneb ta huvi, kas midagi on tehtud. Hoolitsev laisk on parem kui lihtsalt laisk.
Pean endale varsti uue bussisõiduraamatu otsima. Carol Drinkwater'i "Oliiviistandus" saab hiljemalt homme läbi. Kui tänane õhtu kodus igavavõitu on, siis pean juba öösel uue otsima. Kindel ei saa siiski olla, sest ema tahab, et me pärast laste magamaminemist Holstresse ujuma sõidaksime. See võib lahe olla. Eks näis.
No ja siis helistab Priit eikellegimaalt, täpsemalt Ukraina ja Rumeenia piirilt, kuhu nad oma grupiga kuueks tunniks lõksu jäid. Lõpuks saatis Ukraina nad maalt välja, sest nende ELi passid polnud riiki sisenemiseks piisavad, ja kui seltskond hakkas juba ümber riiginuka ringiga Eesti poole sõitma, helistas Ukraina ministeerium ja teatas, et nad võivad ikka riiki siseneda. Ma ootan nüüd põnevusega, kas nad sealt ka välja saavad. Muhahaa.
Okei, kojuminek. Hommikul mu arvuti mind kodus netti ei lasknud, loodetavasti õhtul lubab. Lähen kontrollima.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar