Teed tööd ja näe vaeva, siis tuleb...

Lubasin kirjutada ja võtsin nüüd lõunalt tulles selleks ekstra veerand tundi. Rohkem ei saa lubada, sest muidu tekib peagi tunne, et ma polegi täna, oma kolmandal tööpäeval uues kohas, mitte midagi teinud. Praegu on aga kõht täis, hea on olla ja ilm on liiga ilus, et midagi asjalikku teha.
Teisipäeval saabusin tööle veerand tundi enne koosolekut. Käisin veel ekstra enne poes, et jumala eest mitte liiga vara kohale jõuda. Närv oli sees. Mis sest, et tegelikult tulin lihtsalt ringiga vanasse kohta tagasi, kõik tundus ikkagi uus. Inimesed on enamjaolt samad. Jah, Rannari ja Killu klaaskabiinist vaatab nüüd vastu kena naisenägu, toimetuse keskel on koha sisse võtnud Egon, Kristiina laua taga istub hoopis teine prillidega naisterahvas ja Peeter on ülemiselt korruselt alla lihtsurelike kõrvale laskunud, aga siin on ikka Eve ja Marko ja Liisi ja Margus ja Tiina ja Madis ja Maarja. Toimetusse sisse astudes vaatab ikka vastu naeratav Anu, kellele võib lihsalt nelja ja nulli klõpsides alati helistada, ning, mis veelgi olulisem, ikka võib kellegi sandaalide lohisevaid samme kuuldes olla kindel, et ümber pöörates näed kuskil Aivarit, kes õige pea tuleb sinu juurde äri tegema, et vahetada inimeseloo kirjutamine suure pitsa vastu. Väärt pakkumine iseenesest. Aga närv on ikkagi sees. Ma ei ole kaks aastat end Viljandi eluga kursis hoidnud. Mu 2007. aasta kontaktid on ammu aegunud ja viimased pool aastat ei tea ma Eestistki suurt midagi. Ma pole kaks aastat normaalset ajaleheartiklit kirjutanud ja esialgu ei suuda ma isegi meenutada, kuhu ma oma artikli salvestama pidin. Koosolekul on mul nädalaks isegi idee, millega tegeleda, ja Liisi pakub ühe pressiteate uudiseks vormimist, mille ma rõõmuga vastu võtan. Esimese tunniga on mind niivõrd integreeritud, et end võõrana tunda on suhteliselt võimatu. Lõpuks mu toimetatud uudis lehte ei lähegi, aga keeletoimetusest uudistetoimetaja lauale jõuab ta sellest hoolimata. Päeva peale annab Marko teha veel ühe loo, mis nõuab pisukest helistamist, aga leiab end lõpuks kolmapäevase lehe kolmandalt küljelt. Algus on paljutõotav. Õhtul koju jõudes on hea olla, aga jaksu on vähe ja uni murrab mu maha juba kella kümne paiku. Arvuti taga istumine ja asjatu närveerimine on teinud oma töö.
Kolmapäeval sain juba välja sõita ja fotograafiga objektil lugu tegemas käia. Toimetuses oli juba kodusem ja hakkasin tegutsema töötõendi saamise nimel. Praegu saan toimetusse sisse endise kolleegi Jüri tõendiga. Nii ma siis kõnningi ringi, Jüri pildiga dokument näpus ja naeran Anule, et näe, käin Jüriga jalutamas. Anu suutsin juba esimesel päeval rõõmustada teatega, et ma kohvi ei joo. Nimelt olime toimetusetuuril, mida mulle ei ole eriti põhjalikult vaja teha, jõudnud kööginurgani ja ta oli just alustamas kohvimasina kasutamise õpetamisega, kui ma talle teatasin, et mulle pole seda juhendit vaja. Ta oli silmnähtavalt õnnelik, sest ilmselgelt on masin liiga peen, et selle kasutamine väga loogiline võiks olla.
Täna on üldse kuidagi õnnis päev. Tulin tagasi kahetunniselt väljasõidult, kus täna käisime Peetriga. Lugu homses lehes ei ilmu, seega on kirjutamiseks aega. Et kiiret polnud kuhugi, käisin Viljandi kohvikus lõunat söömas. Tellisin sooja lõunasalati ja jõin kõrvale klaasi külma mullita vett. Aega mul oli ja kuigi ettekandja käis korra või paar vabandamas, et läheb natuke kauem aega, olin mina nagu vana rahu ise, istusin õndsa näoga kohviku diivanil, lugesin kaasa võetud raamatut ja nautisin kohvikumiljööd. Kohvikust lahkudes jätsin ligi poole arve suuruse jootraha ja kõndisin õnneliku näoga toimetusse tagasi. Vahetult enne kohvikust väljumist mõtlesin, kas jätsin ikka õige summa jootraha. Jõudsin järeldusele, et jah. Varem oleksin arvanud, et see on liialt palju, aga just selle kohvikust väljumise sammuga jõudis kohale teadmine, et saan seda endale lubada. Ma ei ole enam vaene tudeng. Ma olen noor töötav inimene, kellel on elukoht ja kindel töö, sissetulek ja teatav iseseisvus, puuduvad suured rahalised kohustused ja vastutama pean ainult iseenda eest. Rahulolutunne lõi lainetena üle pea kokku. Hea on olla. Üle pika aja võin öelda, et olen õnnelik. Ma tõepoolest armastan seda, mida ma teen.
Eile rääkisime emaga, et ma olen tagasi täpselt samas paigas, kus ma olin kolm aastat tagasi, gümnaasiumi lõpetamise aegu. Ema ei olnud sellega päris nõus ja täna taipan, et tal on õigus. Kuigi koht ja töö on samad, siis sellist rahulolutunnet ei ole mul kunagi varem olnud. Ma olen õiges kohas. Ma olen õnnelik.