Sa ütlesid eile, et Sulle meeldib minu tugevus. Et Sulle meeldib, et ma olen tugev naine. Kas me oleme sellest üldse kunagi varem rääkinud? Ega vist. Eile pillasid Sa selle ülestunnistuse täiesti kogemata kõige muu vahele ja küllap ta oleks sinna kuskile lebama jäänudki, kui ma ei oleks tol hetkel olnud liiga marraskil, et mitte iga õrnematki "puudutust" tunda.
Me ei ole sellest kunagi rääkinud. Neil ühistel hommikutel, päevadel, õhtutel, suvalistel millegi muu arvelt näpatud hetkedel rääkisime hoopis muust. Me rääkisime kõigest. Aga sellest mitte.
Mulle meeldib Sinu kindlus, see rahu ja tasakaal, mis muudavad Su nii kindlaks, nii tugevaks. Minu tugevus tuleb jonnist, sõnnilikust vihast ja kangekaelsusest, surematust soovist korraldada asju just nii, nagu see mulle passib. Sinu tugevus on minu tugevusest üle. See on midagi, millega ma ei suuda võidelda. Minu tugevuses ei ole sellist elegantsi, seda väärikust. Ilmselt ei saagi olema. Seda enam hindan ma seda Sinus.
Me varastasime eile hetke või paar keset kõike muud. Me oleme seda alati teinud. Kas see saabki nii olema? Või ei näppa me peagi enam neidki hetki ja laseme kõigel sellel, mis oli, minna kõige kaduva teed? Miks ei ole meil kunagi võimalik leida aega ja rääkida nii nagu me kunagi rääkisime - Sina ja mina, lihtsalt kahekesi, räägime kõigest ja mitte millestki, kompame teineteise piire ja õpime tundma pisiasju, millega meil pole midagi peale hakata. Nii oli hea. Ma ei tunne Sind ja Sina ei tunne mind, aga ometi tunnen ma Sind paremini kui paljud teised Sinu ümber ja Sina omakorda võid seda öelda minu kohta.
Ma tahaksin Sind kutsuda parki murule lebama, et lihtsalt otse taevasse vahtida, mööduvatest pilvedest lauslollusi välja lugeda, aeg-ajalt veidi jäätist ampsata ja rääkida. Ikka kõigest ja mitte millestki. Aga ma ei kutsu, sest ma tean, et Sa ei tule. Nagu ka mina ei tuleks, kui Sa mind kutsuksid. Me lihtsalt ei ole need inimesed. Aga meile jäävad need hetked, mil oleme teineteisele lähemal just seetõttu, et oleme näpanud selle momendi hetkest, mil oleme üksteisest kaugemal kui iial varem.
Me oleme võõrad. Mina meeldin Sulle. Sina meeldid mulle. Me oleme tugevad. Aga me oleme liiga nõrgad, et olla seda, mida me tahaksime.
Aga ma võin ka eksida...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar