Teate seda tunnet, kui vaatate ajas tagasi ja mõtlete, kuidas tegite just selliseid valikuid või astusite just selliseid samme? No selline tunne seostudes mõne kindla inimesega (inimestega) on kindel märk, et olete just väljunud armumise faasist ja astunud sellesse, mis ei ole armastus. Tagasi sinna, kus olete vaba ja vallaline. Ka vallatu, tahate mõelda. Tegelikult tagasi sinna, kus rohi ei ole roheline ja taevas ei ole sinine, sest terve suve pole sadanud ja mingid imelikud hallid pilved tõotavad vihma, mida tegelikult ei tule. Tagasi reaalsusesse.
Lubasin teatud sõbrale, et kirjutan, mida ma armumisest arvan. Üks on kindel - kui sa ise parasjagu armunud oled, ei ole armumisest mitte midagi arvata, sest sa ilmselt ei saa aru, et kõrvuni sees oled. Seda ei saa isegi mitte pahaks panna, sest kuidas sa armumist takistad? Siiani pole vist eriti kellelgi õnneks läinud.
Armumisele on hea tagantjärgi vaadata. See kasvab kas üle armastuseks või läheb lihtsalt mööda. Kui juhtub esimene, mõtled oma õnnestumistele ja sellele, mis kõik võinuks olla, kui sa poleks teatud ajal teatud kohas mingit teatud asja teinud. Kui aga teine, ei suuda isegi sa ise ära kiruda, kuidas sa küll suutsid nii pime olla. Kui aga pole veel juhtunud ei üht ega teist, lippab kuskil ringi peata kana, kes ise kuidagi ei taipa, et tal midagi nagu puudu oleks. Kõik teised vaatavad ja mõtlevad, kuidas sa küll ei taipa, et kõrvuni sees oled, kuid sulle endale ei jõua asi kuidagi kohale. Eriti hulluks muutub olukord kahtlustega ja neid on meil kõigil.
Kas ma ikka meeldin talle? No ei tea, ta vaatab vahel nii veidralt. Me ju ei suhtlegi peaaegu üldse. Millal me viimati rääkisimegi? Isver, see oli ju eile õhtul, kui me kella neljani hommikul õues kiigu peal rääkisime. Sellest on terve igavik. Praktiliselt võõrad. Kes üldse kiikumas käib? Ma olen talle ainult sõber. Ta ju ei vaatagi mind niimoodi. Aga ta on minuga nii armas. Ütleb selliseid ilusaid asju. Ta on kõigi sõpradega selline. Ja nii võib lõputult edasi minna.
Olgu tänatud kõik kõrgemad jõud selle eest, et on sõbrad, kellele sellist juttu võib ajada. Olgu tänatud kõrvatropid ja need sõbrad, kes mõistavad neid kasutada. Eks võib ju rääkida, et kuule, sa oled armunud ja tema ka, aga kes see ikka kuulab. On ainult puhas juhuste kokkulangemine, et kaks inimest üldse pärast sellist pimedusega löödust kuidagi kokku satuvad. No aga eks kottpimedas kuuris astub ju igaüks rehale, mida ta üritas vältida. Pole just parim võrdlus, aga njah...
Minu meelest on armumine faas, millest tuleks kiiresti üle saada, kuid see on võimatu. Seda ei anna ju kontrollida. On puhas õnn, et see läheb ise mööda. Varem või hiljem. Ja tulemusi, nagu ma juba ütlesin, võib olla kaks. Armumise välimäärajat armunu enda jaoks ei ole. Kõrvaltvaatajate jaoks pole seda vajagi, sest nemad näevad ja tunnevad ära. Sinul tuleb vaid võtta üks kord elus vaevaks ja uskuda, mida sulle räägitakse.
Lihtsalt võiks meeles pidada, et kui tajud end käitumas nagu idioot, tuleks emotsionaalses haardeulatuses viibivad vastassoost isikud kiiresti üle kontrollida. Kui avastad end iga natukese aja tagant mõttelt, et mõnel neist on nii ilusad silmad ja kaunid misiganes kehaosad, pole põhjust vaja kaugemalt otsida. Sa oled armunud. Looda, et läheb mööda. Kui ei lähe - varu suuremas koguses taskurätikuid (kui see armumine neid ära ei tarvita, läheb sügisese nohu ajal niikuinii tarvis).
Aga samas...mida mina ka tean?
Lubasin teatud sõbrale, et kirjutan, mida ma armumisest arvan. Üks on kindel - kui sa ise parasjagu armunud oled, ei ole armumisest mitte midagi arvata, sest sa ilmselt ei saa aru, et kõrvuni sees oled. Seda ei saa isegi mitte pahaks panna, sest kuidas sa armumist takistad? Siiani pole vist eriti kellelgi õnneks läinud.
Armumisele on hea tagantjärgi vaadata. See kasvab kas üle armastuseks või läheb lihtsalt mööda. Kui juhtub esimene, mõtled oma õnnestumistele ja sellele, mis kõik võinuks olla, kui sa poleks teatud ajal teatud kohas mingit teatud asja teinud. Kui aga teine, ei suuda isegi sa ise ära kiruda, kuidas sa küll suutsid nii pime olla. Kui aga pole veel juhtunud ei üht ega teist, lippab kuskil ringi peata kana, kes ise kuidagi ei taipa, et tal midagi nagu puudu oleks. Kõik teised vaatavad ja mõtlevad, kuidas sa küll ei taipa, et kõrvuni sees oled, kuid sulle endale ei jõua asi kuidagi kohale. Eriti hulluks muutub olukord kahtlustega ja neid on meil kõigil.
Kas ma ikka meeldin talle? No ei tea, ta vaatab vahel nii veidralt. Me ju ei suhtlegi peaaegu üldse. Millal me viimati rääkisimegi? Isver, see oli ju eile õhtul, kui me kella neljani hommikul õues kiigu peal rääkisime. Sellest on terve igavik. Praktiliselt võõrad. Kes üldse kiikumas käib? Ma olen talle ainult sõber. Ta ju ei vaatagi mind niimoodi. Aga ta on minuga nii armas. Ütleb selliseid ilusaid asju. Ta on kõigi sõpradega selline. Ja nii võib lõputult edasi minna.
Olgu tänatud kõik kõrgemad jõud selle eest, et on sõbrad, kellele sellist juttu võib ajada. Olgu tänatud kõrvatropid ja need sõbrad, kes mõistavad neid kasutada. Eks võib ju rääkida, et kuule, sa oled armunud ja tema ka, aga kes see ikka kuulab. On ainult puhas juhuste kokkulangemine, et kaks inimest üldse pärast sellist pimedusega löödust kuidagi kokku satuvad. No aga eks kottpimedas kuuris astub ju igaüks rehale, mida ta üritas vältida. Pole just parim võrdlus, aga njah...
Minu meelest on armumine faas, millest tuleks kiiresti üle saada, kuid see on võimatu. Seda ei anna ju kontrollida. On puhas õnn, et see läheb ise mööda. Varem või hiljem. Ja tulemusi, nagu ma juba ütlesin, võib olla kaks. Armumise välimäärajat armunu enda jaoks ei ole. Kõrvaltvaatajate jaoks pole seda vajagi, sest nemad näevad ja tunnevad ära. Sinul tuleb vaid võtta üks kord elus vaevaks ja uskuda, mida sulle räägitakse.
Lihtsalt võiks meeles pidada, et kui tajud end käitumas nagu idioot, tuleks emotsionaalses haardeulatuses viibivad vastassoost isikud kiiresti üle kontrollida. Kui avastad end iga natukese aja tagant mõttelt, et mõnel neist on nii ilusad silmad ja kaunid misiganes kehaosad, pole põhjust vaja kaugemalt otsida. Sa oled armunud. Looda, et läheb mööda. Kui ei lähe - varu suuremas koguses taskurätikuid (kui see armumine neid ära ei tarvita, läheb sügisese nohu ajal niikuinii tarvis).
Aga samas...mida mina ka tean?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar