Eile õhtul, kui ma töölt tulin, saabusid meile ka Elika ja Helina, kes tahtsid pesta. Mingil hetkel jõudis koju ka Signe, kes oli maalt tulnud. Seda tõsiasja ei lubanud ta meil kohe kuidagi unustada. Kunagi kuskil keegi mainis, et tahaks burksi ja juba me olimegi neljakesi teel lähimasse Hesburgerisse. Siis mõtlesid tsikiitad ümber ja enne, kui ma arugi sain, olime juba trollipeatuses, et sõita kuskile Räägusse maailma kõige parema hamburgeri järele. Millalgi veidi varem arutasime elu olemuse üle. Helina arvas, et elu ei saa lill olla (arutelu toimus vist juba ühikas, ma arvan) ja peab pigem puu olema. Siis tulin mina lagedale statementiga, et minu elu on bambus, sest neid pandasid, kes mu elu järaks, on kuradima vähe.
Kaubamaja juures number kolme oodates ei saanud me jätta tähele panemata üht vaest noormeest, kelle riided olid nii nukras seisus, et me nägime läbi teksade tema peput. Me oleksime tahtnud seda tõsiasja ka talle endale teatada, aga see ei oleks vist väga sünnis olnud. Nii rääkisime seda piisavalt kõvasti kõigi teiste kuuldes. Ise naersime sealjuures väga kohatult ja üldse jätsime täielike napakate mulje. Trolli peale jõudes oli asi veel hullem. Kõik haises kala järgi ja lõpuks seisime neljakesi kohas, kus maas oli esinduslik loik kilupissi. Vuih, kui ma tohin nii öelda. Okei. Trollist saime maha kuskil Linnu teel. No mida veel.
Avastasime platsi, kus iga teine naine oli Elsa ja iga mees Smit. Kurb, sinna peame küll lilli viima. Kui lõpuks burksiputkani jõudsime, oli koht politseinike täis. Neid oli vähemalt kuus. Vähemalt. Ilmselt olime nii hirmuäratavad, et isegi politseinikud lasid kähku jalga. No tellimused olid meil ka superägedad. Tüdrukud ütlesid, et kõige parem on juustuburger, nii et võite kolm korda arvata, mida nemad tellisid. Mina teatavasti juustu ju aga ei söö. Ka burgeri vahel mitte. Signe lausus, et tema ei taha oma burgerile ketšupit. Nii otsustasin selguse mõttes tellida meie mõlema eest. Tellimus nägi välja umbes selline:
"Palun mulle üks juustuburger ilma juustuta ja üks juustuburger juustuga. Selle juustuburgeri juust, mis ilma juustuta tuleb, pange sinna teise vahele. Sellele juustuburgerile, kuhu te juustu panete, ärge ketšupit pange. Selle ketšupi võite panna selle juustuburgeri peale, kuhu juustu ei lähe." Mis te arvate, kas oli segadus või mitte? No kuidas sa teed inimesele selgeks, et sa tahad kahte juustuburgerit - juustuburger juustuta topeltketšupiga ja juustuburger topeltjuustuga ilma ketšupita? Keeruline, aga me saime hakkama. Siis käskisid tüdrukud burgerit kahvliga süüa. Nagu whaat?!? Okei, võtsin ka kahvli ja siis me harrastasime tõsist matkamist. Neljakesi burgerid näpus läbi teeremontide vapralt Tondi suunas.Kaubamaja juures number kolme oodates ei saanud me jätta tähele panemata üht vaest noormeest, kelle riided olid nii nukras seisus, et me nägime läbi teksade tema peput. Me oleksime tahtnud seda tõsiasja ka talle endale teatada, aga see ei oleks vist väga sünnis olnud. Nii rääkisime seda piisavalt kõvasti kõigi teiste kuuldes. Ise naersime sealjuures väga kohatult ja üldse jätsime täielike napakate mulje. Trolli peale jõudes oli asi veel hullem. Kõik haises kala järgi ja lõpuks seisime neljakesi kohas, kus maas oli esinduslik loik kilupissi. Vuih, kui ma tohin nii öelda. Okei. Trollist saime maha kuskil Linnu teel. No mida veel.
Avastasime platsi, kus iga teine naine oli Elsa ja iga mees Smit. Kurb, sinna peame küll lilli viima. Kui lõpuks burksiputkani jõudsime, oli koht politseinike täis. Neid oli vähemalt kuus. Vähemalt. Ilmselt olime nii hirmuäratavad, et isegi politseinikud lasid kähku jalga. No tellimused olid meil ka superägedad. Tüdrukud ütlesid, et kõige parem on juustuburger, nii et võite kolm korda arvata, mida nemad tellisid. Mina teatavasti juustu ju aga ei söö. Ka burgeri vahel mitte. Signe lausus, et tema ei taha oma burgerile ketšupit. Nii otsustasin selguse mõttes tellida meie mõlema eest. Tellimus nägi välja umbes selline:
Kuidagi hundirattaid tehes ja aeroobikat harrastades jõudsime Elika ja Helina juurde. Tegime seal paar spraidi-kellukese kokteili ja mängisime Aliast. Igaüks sai oma päeva mõtte ka ära lugeda. Aliasest, mille me Signega loomulikult võitsime, jäi meelde kuldne tarkusetera: "Saatus jagab kaardid ja meie mängime." Õhtul kuskil enne keskööd seiklesime Signega tagasi oma pessa Karu kvartalis. Nalja kui palju.
Ah jaa - enne kui ma ära unustan - mu elul on aadress, aga hetkel ei suuda ma seda kuidagi meenutada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar