Oh cry on my shoulder

Kas ma võiksin laenata üht õlga? Keegi? Sain täna kõige hullema tööülesande üldse. Ma lähen kaameraga kellegi matustele. Kas võiks sellest veel hullem olla? Oh, kuidas iga rakk minus tunneb, et see on nii vale, mis sest, et lugu ise peaks tulema üllatel teemadel. Aga see ei ole mingi raamatuesitlus või mõni valitsuse nõme üritus, kuhu sissesadamine pole mingi probleem. Tegemist on matusega. Teate ju küll - kirst, tavalisest mitu korda ilusam surnu, lilled ja nutvad sugulased, ühesõnaga kogu komplekt. Igas mõttes täiesti vale koht, kuhu kaameraga minna. Aga ma lähen. Ja nüüd ma tunnen, et teen midagi väga valesti. Õlga, keegi?