Mees, mehed...miks üldse mõni?

Ma arvasin, et enam madalamale ei saa langeda, kuid ühel õhtul kalli sugulase juurde einestama minnes avastasin toast kellegi Indreku, kes oli selle kalli sugulase elukaaslase mingisugune sõber, kellega mul pidavat olema nii mõndagi ühist. Ma pole iial kiiremini einestanud. Indrekul iseenesest polnud ju vigagi, aga idee, et ma tundun juba nii meeleheitel olevat, oli tülgastav.
Kas tõesti? Ma ise leian, et elu ilma kellegi eriliseta on puhas õnnistus. Oh, ärge saage minust valesti aru, niiöelda teine pool on alati tore, kuid vahel on üksinda märksa lihtsam. Teine inimene tähendab kohustusi, milleks mul hetkel ei ole aega.
See aga ei tähenda, et ma oleks letilt maha astunud ja alla andnud. Ei. Igaühe jaoks on kuskil keegi, kuid ma ei usu, et ma selle kellegi mõne sugulase elutoast leian. Ja mis ajast on selle kellegi leidmine nagu turulkäik?
Mehed, pange ometi hinnasilt külge, on naistel lihtsam. Me niikuinii käime ja hindame teid, väike hinnasilt teeks ainult head. Miks ei ole meestel küljes mingit kaardikest, mis ütleks, kas tegemist on vallalise või võetud mehega, mis on tema hobid, kelleks ta lapsena saada tahtis ja muid selliseid jaburaid fakte. Aga ei, mehed tulevad ikka siltideta. Ilmselt jäävadki tulema. Kahju.
Need vähesed, kellelt võib lausa näost välja lugeda, mida nemad otsivad, tunduvad mõningatel hetkedel suurepärase valikuna, kuid juba viiv hiljem sa kahtled. Ja selle viivu jooksul kasutab võimalust keegi teine.
Kui tänaval läheb väike punt tüdrukuid, siis üsna tihti juhtub, et nad vestlevad meestest. Sellest, mida nad meestelt ootavad, mida mehed ei tee, millise pettumuse nad on valmistanud ja nii edasi. Aga miks mitte rääkida sellest, mida mehed naistelt ootavad? Suhe ei ole ju ühepoolne "naine saab, mida ta ootas" tehing. Igas suhtes on alati kaks poolt. Enne "meid" on pikk maa minna, kuid enne peab igaüks esmalt endast üle saama ja mõistma, et on olemas ka "tema". Igas suhtes on kaks "mina", kaks "tema" ja parimal juhul ka üks "meie". Kuidas selleni aga jõuda?
No esmalt oleks vaja teist poolt, muidu võib meie pisut lünklikuks jääda. Mina ja mu ego ehk meie? Kõlab vahvalt, aga pikapeale läheb seegi tüütuks.
Miks aga inimesed arvavad, et mul on oma egost kõrini? Miks on jäänud mulje, et mul on hädasti kedagi kolmandat vaja? Kas ma olen kuidagi jätnud mulje, et mul on töö ja kolme linna vahel pendeldamise kõrval ruumi veel kellegi jaoks? Kui olen, andke mulle andeks. See ei olnud nii mõeldud.
Jah, mu kallid mehed, te olete võrratud. Jah, naistel on raske teieta elada. Aga kui aus olla, on kergem elada teieta, kui end töö ja teie kõrvalt ribadeks tõmmata.
Niisiis, ma lõpetan oma pika ja sisutu jutu. Buss läks ja peatuses "Vallaline" on järgmise tulekuni hea küll.
Et oleks öeldud - õhtu Indreku seltsis ei jooksnudki päris mööda külgi maha ja meil isegi oli midagi ühist. Meid jääb igaveseks ühendama tõsine tülgastus hautatud lillkapsa vastu.

PS! Fakte elust - Iga naine teab isiklikult mõnda Taavit, iga teine tunneb kuidagi Allarit ja igal kolmandal on keegi sõber Ivar.