Südasuve serenaad

Suvi on juba praktiliselt läbi. Aeg tiksub juuli viimaseid päevi. Veidi enam kui kolmekümne päeva pärast oleme taas koolis. Ülikoolis, kutsekoolis, tööl. Mõni meist läheb päris kaugele ära. Samas mõni tuleb varsti jälle tagasi.
Ma ei oska öelda, kes suudaks käsi südamel vanduda, et on tajunud viimsetki päeva sellest suvest möödumas ja suudab ka igaüht neist meenutada. Mina ei suuda. Juuni algusest on ähmane mälestus, kuid vahepealset pean endale ajaveebi ja kalendermärkmiku abil meelde tuletama. Mäletan üksikuid päevi, kuid ülejäänu on ähmane mass. Hall kogum päevi, mis olid. Keha tuletab meelde, et oleks puhkust vaja, kuid hetkel ei suuda ma uskuda, et seda puhkamist pärast enam mäletan. Ilmselt ei mäletagi.
Mõtted on juba sügises. Mõistus karjub teatud kallite inimeste järgi, keda pole enam ammu näinud. Aeg-ajalt messinžeris kaks rida vahetada ei ole piisav. Liigagi paljudega pole teinud sedagi. Tahaks taas ülikooli, mis sest, et seal eriti midagi teha ei ole. Esmalt pean enda jaoks lahti mõtlema, kes ma olen. Võin ma mõelda endast kui rebasest või pean olema teise kursuse oma? Kuhu ma siis ikkagi kuulun? Aega veel on. Natuke, aga ikkagi on... Või kas ikka on? ÕIS juba näitab, et mul ei ole ülikooliga aktiivset suhet. Nabanöör minu ja Alma Materi vahel on läbi lõigatud. Praeguseks. Aga ainult hetkeks. Seegi on kurb.
Olen viimasel ajal avastanud endas imeliku jõu asju reaalselt vaadata. Ma ei ole vaevunud midagi enda jaoks ilusamaks valetama. Võtan asju nagu nad on. See on raske. Ma tahaks inimestest paremat uskuda, aga olen selleks liiga tülpinud. Andestust, aga nii on. Samas aitab see asju selgemalt näha. Mõningal määral. Endasse puutuva taipamiseks olen ikka veel liialt misiganes - noh, igatahes suutmatu endasse puutuvat selgelt näha.
Homme on vaba päev. Vist ülehomme ka. Ma ei olegi päris hästi aru saanud. Olen selleks liialt omadega sassis. Küpsetan end mõne tunni rannal ja nutan taga mööduvat suve. Nagu Kaidi-Kerli ütles, kui rääkisin, et plaanin end sel suvel esimest korda elus pruuniks päevitada: "Tööl see vaevalt et juhtub!" Tal on vägagi õigus. Aga vabadel päevadel on mul võimalus. Aga vabu päevi on vähe. Täna nutan end magama, leinates taga kiiresti mööduvat suve, mille nautimiseks ei ole mul aega.
Tõenäolisem on muidugi see, et uinun kohe, kui pea patja puudutab, nagu see viimasel ajal olnud on. Aga viiv enne seda meenutan teid, ohkan ja loodan, et kunagi saame korraga aja maha võtta ning hetkeks kokku tulla.