Vaikides karjun appi

Mida te teete, kui teil palutakse minna matustele - sellisele, kus jäetakse hüvasti inimesega, keda te isegi ei tundnud, inimesega, keda te isegi näinud ei ole? Minna matusele tööasjus. Minu puhul siis kaamera ja mikrofoniga. Juba eile hommikul musti riideid selga tõmmates teadsin, et see on vale. Kella kaheni istusin toimetuses oma mustades rõivastes ja karjusin sisemas appi. Mida mina teeksin, kui mõne mu lähedase matustele ilmuksid ajakirjanikud? Mida ma oleksin teinud, kui Raineri hauaplaadi kõrval oodanuks mind keegi kaamera ja mikrofoniga? Ma oleksin neile ilmselt kallale läinud. Lihtsalt löönud. Kõvasti.
Eile ootas mind aga hoopis teistsugune vastuvõtt. Pere oli loomulikult endast väljas, kuid kes sellisel puhul ei oleks. Sellest hoolimata olid nad valmis sel raskel päeval kaamera ette astuma ja ajakirjanikuga rääkima. Nad ei pannud pahaks. Nemad mitte, kuid mina küll. Nad kutsusid meid peielauda. Mida veel? Tundsin iga keharakuga, et olen täiesti vales kohas. Inimeste kaamera ette meelitamine oli piisavalt vastik. Leinava perega ühes lauas istumine olnuks igas mõttes vägagi vale. Tulime ära nii ruttu kui võimalik, aga sellest tundest pole ma siiani lahti saanud.
Toimetuses linti üle vaadates ja lugu kokku pannes tundsin end veel hullemini. Kui kaugele võib ajakirjandus minna? Kui kaua see ettekääne meid päästab? Kellegi matustele minek tundub kõikide eetiliste piiride ületamisena, rikkumisena, mida ei saa vabandada. Aga ma käisin matustel ja tegin loo. Nüüd pean end kuidagi välja vabandama. Ja seda iseenda ees.

Eile õhtul käisin pärast tööd Raili juurest magamiskotti ja oma arvuti kasti toomas. Seisin Balti jaamas trammipeatuses ja ootasin number ühte, kui mulle lähenes mingi suvaline vanamees ja üritas minuga rääkida. Algul eesti ja siis vene keeles. Ma ei vastanud. Pärast väga sünget tööpäeva ei olnud mul mingit tuju mingite vanameeste veidrusi taluda. Kui ta juba väga lähedale tükkis, vastasin inglise keeles. Mingil hetkel hakkas ta mu peale karjuma. Tahtis, et paneksin arvutikasti ootepaviljoni pingile ja teeksin selle lahti. Ta vihjas, et ma kannan narkootikume. Üritas enda meelest mingi politseinik olla. Pean tunnistama, et kui ta mu peale karjus, tundsin tõsist hirmu. Ma ei oleks jõudnud end kaitsta. Mitte eile, kui olin täiesti räbal.
Siis astus ligi üks noormees. Ma arvan, et minust umbes aasta või paar noorem. Ma arvan. Ta pani käe mu seljale ja küsis mehe käest vene keeles, mida too tahab. Kuidagi üritas ta selgitada, et olen tema sõbranna ja mees peaks mu rahule jätma. Too ajas kutilegi seda narkootikumide juttu, aga kutt rääkis väga selgelt, et ma olen tema sõbranna ja mees võiks uttu tõmmata. Nii palju sain ma vene keelest aru. Siis saabus tramm ja ma lausa jooksin selle peale. Kutt järgnes ja istus minu kõrvale. Mees tuli ka ja istus meist paar kohta ettepoole. Sõidu ajal rääkis ta hõlma alla, nagu peidaks ta seal mikrofoni või midagi. Poisiga siis naersime, et täiesti hull, aga tegelikult oli olukord hirmuäratav.
Ma ei taha mõeldagi, mis võinuks olla, kui seda noormeest poleks olnud. Kas oleksin pidanud lõpuks politsei kutsuma, et mehest lahti saada? See oleks ilmselgelt liig olnud. Õnneks ei olnud seda tarvis. Vene noormees saatis mu ilusti ülikoolini. Seal läksime lahku ja mees jäi meile lolli näoga trammist järgi vaatama. Üllatavalt tore kutt oli. Ma ei arvanud, et selliseid päästmisi veel ette võib tulla. Veel vähem aimasin ma, et midagi sellist võiks vaja olla. Aga ma olen oma päästjale tänulik. Ta aitas mul sellest mehest lahti saada ja tegi mu õhtupoolikut natukene rõõmsamaks. Ma küll ei ole siiani vabanenud sellest kohutavast tundest, mis mul matustest saati on, kuid ta aitas seda leevendada. Aitäh.
Eks ole näha, kui kaua läheb aega, kuniks suudan selle koleda reede unustada ja kasvatada endale naha, mis lubab mul selliseid asju külma kõhuga teha. Juhan Peegel on öelnud, et ajakirjanikud me võime olla, kuid inimesed peame olema. Hetkel soovin, et võiksin olla vaid ajakirjanik. Et suudaksin. Aga niivõrd mölakas ma ei ole. Hetkel kahjuks.