Elu on omandanud täiesti kummalise mõttetu staadiumi. Mitte millegi nimel pole elada. Kontakt välismaailmaga on viimastel päevadel nii minimaalseks kulunud, et mitte miski, mis toimub minust kaugemal, ei omanda enam praktiliselt mingit tähtsust.
Kuskil ajusoppides kummitab teadmine, et pidin täna kriketit mängima minema. Persse! Nii palju siis sellest.
Ärkasin pärast kella kümmet, kuigi läksin magama juba kell pool üks ja seda pärast vaid viietunnist ärkvelolekut pärast 19-tunnist uinakut. Toakaaslast polnud kuskil näha. Ma pole teda kaks päeva näinud. Inimkontakt on üldse kuidagi õhuke viimasel ajal. Kas mind huvitab? Eriti mitte.
Mäletan, et keegi üritas helistada. Ma ei võtnud vastu. Miks? Ei tea. Ju siis ei tahtnud väga. Ülim pohhuism on peal.
Olen jälle koolis. Erilist viitsimist ei ole, aga tahaks oma dokumentaali eestikeelseks monteerida. Tahan teha teise versiooni, mitte ainult eestikeelsed subtiitrid lisada. Eks see võtab natuke aega, seda mul aga on.
Õhtul lähen vast pub quizile kah. Kui just ülim pohhuism taas võitu ei saa. Loodame, et ei saa. Peaks asjalikuks hakkama, aga mitte ei viitsi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar