Kui ma peaksin nüüd pikalt ja sisutihedalt kirjutama, mida ma viimastel päevadel teinud olen, siis ei teeks see erilist au kellelegi. Olen üritanud volbrist toibuda, aga erilist magamist nagu toimunud ei ole. Mingil kummalisel kombel oleme viimastel päevadel (või tähendab õhtutel) Keniga väga palju aega koos mingeid kummalisi toimetamisi toimetanud ja Mari-Annega mingeid pättusi korraldanud. See on kõik iseenesest väga tore olnud, aga mida me täpselt tegime, on raske meenutada.
Esmaspäeval toimus kindlasti miski oleng. Vaatasime filmi või midagi sellist. Igatahes olesklesime konvendis diivani peal ja tegime omi asju. Teisipäeval tegime hommikul pannkooke (see oli vist teisipäev) ja õhtul käisin sel semestril esimest korda tantsutunnis, mis oli nii halb, et ma ei osanud oma suurepärase kujutlusvõimega isegi ette kujutada, et see võib nii halb olla. Järgmisel nädalal lähen loomulikult jälle, sest no kuidas ma saaksingi selle tasuta tsirkuse vahele jätta. Kolmapäev oli üleüldiselt koleda ilma päev, kuigi päeval oli ilm üsna ilus. Õhtul käisin tasuta Vanemuises balletti vaatamas. "Petruška pärastlõunat" nimelt. Väga hea etendus oli, kuigi minu jaoks oli see käik pisukene kultuurišokk. Ma olin vist oma istmereas ainus, kellel ei olnud teksaseid jalas. Minu jaoks on teatriskäik ikkagi kultuurisündmus, midagi sellist, mille jaoks saan end üles lüüa. Paningi siis eile kleidi selga ja kõrged kontsad alla. Isegi meigi viitsisin teha. Ma nägin ikkagi päris püss välja eile, mis sest, et ma seda ise ütlen. No ja siis istub mu kõrval reatäis tüüpe teksades. No tere tali! Aga aplaus oli lõpus vähemalt korralik. Tantsijad olid seda väärt. Etendus oli tõeliselt hea. Pärast käisime kambakesi Mari-Anne juures kokteiliõhtul. Ma arvan, et see on kõige targem asi, kuidas seda nimetada. Õhtu lõppes varahommikul Krooksus. Täna ärkasin ennelõunal selle peale, et keegi helistas konvendi telefonil. Siis avastasin, et Maarja oli mulle kirja saatnud ja me pidime kümne minuti pärast kokku saama. Küll siis hakkas kiire! Lõpuks jalutasime Maarja ja Anna-Liisaga linna peal ringi, kuni ma kella poole kahe paiku Mari-Annega raamatukokku läksin. Õhtul kuulasin ettekannet ja siis läksin Taavile-Tiinale külla. Mõtlesin neile apelsini viia, mis Mari-Anne mulle andis, aga Kassitoomel sai ahvatlus minust võitu ja ma sõin selle ära. Igatahes oli täitsa tore avastada, et nad elavad roosas majas. Ma veel norin Taavi kallal selle pärast tükk aega. Tiinal on mingid eriti püssid saapad ka. Ma peaks neil ikka tihedamini külas käima, saaks ehk targakski.
Igatahes olen viimastel päevadel hakanud mõtlema selle peale, mida edasi teha, kuhu minna. Olen jõudnud otsusele, et järgmisel aastal (õppeaastal siis) peaksin otsima endale normaalse töö ja kodust välja kolima. Pühapäeval saan 22 ja ma ausalt öeldes leian, et oleks tagumine aeg enne ülikooli lõpetamist endale jalad alla saada. Tudengielu on küll tore ja ma ei mata seda kuidagi maha, aga on aeg suureks kasvada. Olen natukene väsinud sellest elust, mida olen siiani elanud. Ma armastan inimesi enda ümber ja seda kõike, mida olen teiega läbi teinud, aga see on ka suht kogu mu elu ja õnne alus. Mu õnn peaks ikka tunduvalt rohkem minust endast sõltuma. Seega võtan nüüd ohjad enda kätte. See on minu uusaasta lubadus aastaks 22+.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar