No algselt oli selle postituse pealkiri tunduvalt ropum. Siis mõtlesin edasiantava sõnumi üle korra või paar järele ja võtsin mõned sõnad ära. Kuidas sa ikka manitsed teist ja käitud ise oma sõnadele risti vastupidi?
Nii on tegelikult üsna lihtne.
Täna olen istunud peadpidi kirjanduses, lugenud ja üritanud sellest midagi õppida. Midagi jäigi kindlasti külge, aga pikk tee on veel minna. Väga pikk tee. Vaikselt hakkab hinge sugenema hirm, et ma ei jõua asjadega nii valmis kui ma tahaks. See ei saa nii juhtuda. Lihtsalt ei saa. No ja mõistus on ka üsna otsas. Reaalsus tabab vahel ikka hirmsa hooga. Ei saa enam nii lihtsalt edasi minna. Andke mulle üks härg, mul on vaja millelgi kähku sarvist haarata!
Väsimus on peal ja peas on tuhat üks mõtet. Kuidagi on siin Eestis olemise aja jooksul tekkinud dilemmad, mida oma eluga peale hakata, mida edasi teha, kui ma tagasi tulen. Ma ei tea, miks või kuidas on need kahevahelolekud tekkinud, aga siin nad nüüd siis on. Kuidagi kummaline. Ehk on süüdi lähenev sünnipäev, aga ei tahaks nagu uskuda, et asi selles on. Üks aasta siia või sinna, mis vahet seal on? Igatahes ma tean nüüd pärast tänaseid monolooge iseendaga, et praegu hakkan tegutsema ja pärast otsustan, milliseid neist tegudest peaksin kahetsema. Etteruttavalt võin juba praegu üsna kindlalt väita, et kuna ma ei ole kahetseja tüüp, ei saa need kahetsemist vajavad teod ka hiljem piisavalt kahetsetud. Ehk olen rumal, et kahetseda ei mõista, aga no ma lihtsalt ei saa aru, miks peaks kahetsema tehtut, kui alati võib nutta selle üle, mis kõik jäi tegemata.
Mõtlesin täna mineviku peale ja naersin omaette. Tartus on üsna mitmeid inimesi, keda minu siinviibimine lausa vihaseks ajab, kes tahaksid mind maapõhja kupatada ja enam mitte kunagi välja lasta. Üks neist inimestest on oma pahameelt minu olemasolu üle juba üsna häälekalt (mitte sõna otseses mõttes, aga see-eest mitmete kanalite kaudu) väljendanud ja ma ei saa jätta ta üle naermata. Armsad sõbrad, palun lubage mulle üht - kui ka mina sarnaselt sellele neiule oma 24ndaks eluaastaks ei ole suutnud suureks kasvada, siis eraldage mind ühiskonnast ja õpetage mind natuke, sest sellise sotsiaalsete oskuste ja enesekriitika puudumisest tingitud hälbega lihtsalt ei ole võimalik edasi elada. No ma ei saa! Isegi praegu sellele ühele inimesele mõeldes tuleb naer peale. Kasva suureks, palun! See oleks sinu enda hüvanguks. Samas ajab seesama inimene, kes mind niivõrd naerutab, mind ka tohutult marru. Tema kitsas silmaring, silmapaistev kadedus ja nõme käitumine on lihtsalt vastikud. Kasva suureks! Kõigi teiste hüvanguks...
Jah... Päeva lõpuks olen ikkagi mina see, kes tegelikult aru ei saa. Aga ma olen sinust õnnelikum. Tead miks? Sest sina loobusid mõistmisest juba tükk aega tagasi, mina aga üritan veel. Minul, erinevalt sinust, on veel lootust...
"Iga monoloog on aga - nagu ikka - dialoog sinus eneses." Ülo Vilimaa
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar