97: kiisujaht

Tänane hommik algas kuidagi tavapäraselt sellega, et ma mingil hetkel taipasin, et öösel on keegi mu voodi kõrval miskit toimetanud. Siis tegin äratuskõne Virgele, kes oli juba ärkvel, ja pakkisin enamiku oma asjadest kokku. Sõin köögis natukene kooki ja siis saabuski juba Virge, kes mu Viljandisse tõi. Tee peal värvisin sünnipäevakaarte. Autosõidu ajal oli seda päris keeruline teha. Kummalisel kombel oli aga rooside värviline raskem kui pisikeste lehtede maalimine.
Käisime emaga linna peal ja homse tähtpäeva (pick one) puhul sõime kohvikus lõunat ka. Me teeme seda haruharva, nii et minu jaoks oli tegemist väga erilise toiminguga. Kella kahe paiku saime Riho autoga koju. Pakkisime ostud lahti, kutsusime kassid tuppa sööma ja siis läksin mina laka pealt oma vahepeal poeginud kassi pojakesi otsima. Tegemist oli suhteliselt keerulise toiminguga, sest otse loomulikult ei ole meie meespere suutnud kuuri alla korralikku redelit muretseda, millega pööningule ronida. Nii ma siis turnisin seal palkide, katkiste kanistrite ja teab veel mille otsas. Kui lõpuks üles jõudsin, olin üliõnnelik oma ettenägelikkuse üle, et olin ikka toast taskulambi kaasa võtnud. Pööningul oli kottpime. Väljas ladistas vihma ja taskulambivihus pimedal pööningul kolada oli päris õudne. Kassipojad leidsin mõneminutilise kolamise peale lõpuks üles. Lotte oli endale pesa teinud korstnajala kõrval olevasse süvendisse, mille isa on kunagi klaasvilla ja vatiga vooderdanud, kuid päris kinni pole siiani löönud. Seal oli kassipoegadel ilmselt hea ja soe, kuigi korstna kõrvalt tilkus sisse pisut vihmavett. Esialgu ei tahtnud ma kiisusid segada ja neid ilmaasjata näppima minna. Ronisin siis alla tagasi, et emalt uurida, mis me nendega peale hakkame - jätame sinna või toome tuppa (meil elab pööningul veel mingi hirmus loom, kelle samme öösiti täitsa kuulda on). Ema tuli minuga kuuri alla ja koos otsustasime, et esialgu on parem pisikesed kassid tuppa tuua. Võtsin siis taas ette kohutava teekonna pööningule, vooderdasin ühe kartulikorvi vana dressipluusiga ja tõstsin mõnepäevased kassipojad ettevaatlikult sinna sisse. Enne kandsin aga hoolt selle eest, et Lotte kogu aeg minu juures oleks ja ikka näeks, et me ta pojukestele midagi paha ei tee. Pakkusin tallegi võimalust korvi sees alla sõita, aga see talle ei meeldinud. Igatahes toimetasime loomad kööki, kus jätsime nad korviga lihtsalt ühte vaiksemasse nurka, kus neil peaks hea ja soe olema. Eks me peame nüüd välja mõtlema, mis me nende kolme nunnukesega (kaks vöödilist emast ja üks musta-valgekirju isane) peale hakkame.
Kellelegi kassipoega?
Õhtul nokitsesin niisama. Homme hakkan keetma ja küpsetama, saadan ära oma CV ja kirjutan nagu muuseas Veikole essee. Mida targemat mul olekski teha? :D Tuleb üks tegus päev.