99-105: tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus*

Oeh jah. Võin juba eos öelda, et sellest tuleb üks monstrumsissekanne. No aga miks seda siis edasi lükata. Alustagem algusest...
99: esmaspäev (suhteliselt sinine teine)
No alustama peaks ikka sellest, kuidas ma hommikul väga varakult ärkasin, et ikka õigeks ajaks valmis jõuda. Algne plaan oli hommikul bussiga Viljandisse seigelda ja sealt Virgega Tartusse sõita. Et aga Riho sõber Jüri oli meie juurest niikuinii Tartusse minemas, ei hakanud ma ka väga pikalt mõtlema - võtsin vastu Jüri pakkumise temaga sõita. Ega kogu minu koogikuhilaga olnuks ka suhteliselt keeruline bussi peale minna, kui nüüd aus olla. Poolteist tundi hiljem olime Tartus. Väljas oli rõvekole ilm ja tundus, et mu piknikust ei tule eriti midagi välja. Hakkasin siis tegema muid plaane ja otsustasin piknikuga konventi kolida. Mõeldud-tehtud.
Nii me siis pidasimegi morsi ja kringlipidu saalis, kuhu olin selle tarbeks isegi piknikulina ja padjad maha laotanud, et mugavam oleks. Kella kuue ajal tekkis meile ka ansambel Kuidas kunagi, kes esitas toredat live-muusikat. No nende miinuseks võib pidada tõsiasja, et repertuaar kippus korduma, aga kingitud hobuse suhu ei vaadata. Kui kellaaeg hilisemaks liikus, pakkisime tutipeo siseruumides kokku ja suundusime Oliveri poole lutipeole. Olime seal siis paar tundi, aga kuna Virge kolis mingil hetkel minema, siis oli meil seal üksinda ka natuke imelik olla. Kesköö paiku tulime siis ära. Magama ei tahtnud aga veel minna ja hoolimata tõsiasjast, et väljas oli päris jahe, läksime seltskonnaga Pirogovi platsile istuma. Nii me seal siis olime ja külmetasime. Magama sain vist kella kolme paiku hommikul.
Aga ma tänan kõiki tulemast! Väga meeleolukas oli... Järgmisel aastal jälle :)

100: teisipäev (öös on asju)
Eilne piknik Pirol jättis oma jälje valusa kurgu, jooksva nina ja kohutava köha näol. Unetundidest jäi ka tungivalt puudu, aga midagi ei olnud teha. Pidin kella üheteistkümneks Vanemuisesse jooksma, et jõuda ballett Mowgli esimesse lavastusproovi. Mul ei olnud aimugi, et see nii kaua kestab. Istusin seal kella kolmeni. Kassetid said ammu täis ja pidin üht isegi natuke üle lindistama, akud said tühjaks, aga ma kohe ei tihanud ära minna. Proov oli väga põnev. Ehk oli selles natukene süüdi ka see nunnu Briti kutt Colin, kes Mowglit tantsib kui Takuya parasjagu ei saa... Kui ma siis lõpuks konventi tagasi jõudsin, olin täiesti läbi. Tegin endale vist miskit süüa ka ja siis tiksusin raamatukogu nurgas. Tõmbasin materjalid arvutisse ka, aga olin ikka täiesti läbi omadega. Unevajadus oli põhiline, aga külmetus võttis aja möödudes ka aina suurema tüki...
See kõik otse loomulikult ei takistanud mind tantsukursustele minemast. Kuidas ma saanuks sellest tasuta tsirkusest loobuda? Ei saanudki. Nii ma siis läksin, ise kolm kopikat surmale võlgu. Õnneks oli seekordne tund üsna normaalne. Mehi oli rohkem kui naisi, seega oli meestel kaks vahetust, naised aga pidid kogu aeg tantsima (karjuv ebaõiglus). Õpetaja pani muusika mängima ja me pidime ära tundma, mis tantsuga on tegu. Pärast tantsutundi oli kursuste ametlik lõpetamine. Toimus viktoriin ja lisaks ka see paberilipikute mäng, kus ma arvasin kaks tundi, et ma olen Silvester Stallone. Mage värk. Lõpuks sai veel natukene tantsida ja kella poole kahe ajal asutasime end minekule.
Läksime siis Liisi ja Kadriga (T.) konvendi suunas, kui rahva muuseumi juures tuli meile vastu üks veidi väsinud noormees, keda ma ausalt öeldes küll ei oleks soovinud väga kohata, aga no mis sa ikka teed. Veendusime, et noormehel oli aus plaan koju minna, aga no meid kohates pööras ta otsa ringi ja tuli meiega kaasa. Tore-tore. Veski ja Kuperjanovi nurgal tekkis lootus, et ta nüüd pöörab ikka tagasi ja suundub kodu poole, aga selle asemel tekkis tal vastupandamatu kihk mind möödunud sünnipäeva eest õnnitleda. Yeey. No ja siis lasid Liis ja Kadri jalga ning jätsid minu selle noormehega sinna tänavanurgale õnnitlusi vastu võtma. Toredad te ikka olete! Ma andsin ikka korduvalt märku, et viimane aeg on koju minna ja näe, tüdrukud läksid ka juba edasi, ning jätkasin oma teed nüüd juba mööda Veski tänavat, aga no noormees ei saanud ju alla anda ja pidi mind ikka saatma. Nii me siis kõndisime neid maailma pikimatena tundunud 300 meetrit ja rääkisime sellest, kuidas meil ikka hästi läheb. C!R! konvendi juures tekkis juba suur lootus teed üksinda jätkata, sest noormees kohtas tuttavat, kellega mõneks hetkeks jutustama jäi. Mõtlesin, et see on nüüd minu hetk minema lipata ja jätkasin teed, aga võta näpust - noormees püüdis mu üsna pea kinni. Veski ja Näituse tänava nurgal oli ta aga ka ise juba üsna kojuminekutujus ning viisakusi vahetades läksime lahku. Otse loomulikult pidin ma enne aga mingi teravusega maha saama ja saatsin noormehega kaasa ühe sõnumi meie ühisele "tuttavale", mis noormehel suunurgad üsna alla kiskus. Muhahahaaa. Siis püüdsin tüdrukud Kassitoome alguses kinni ja suundusin konventi magama. Ööd on meil mustad.

101: kolmapäev (ega seda punast nuppu ei olegi mõtet vajutada)
Magasin nii kella kümneni vist ja siis hakkasin liigutama. Kella kaheteistkümneks tuikusin raske kaameravarustusega Laura abil läbi põrgupalavuse Vanemuise juurde, kus pidin Nashuaga intervjuud tegema. Ootasin teda nii veerand tundi ja kui ta lõpuks tuli, liikusime koos tema ja Iljaga (Nashua abikaasa) raamatukogu ette purskkaevu äärele intervjuud tegema. Panin siis varustuse vapralt püsti, tegin white balance'i ja muud jamad ning alustasin küsimustega, kui kaamera end umbes neljanda küsimuse juures välja lülitas. Minu esmane reaktsioon oli "No mida kuradit!" aga siis jõudis kohale teadmine, et kui kaamera arvab, et sa temaga ei tööta, siis ta lülitabki end välja, et energiat säästa. Järgmine kord oleks arukas mõte ka salvestusnuppu vajutada! Hea, et see alles neljanda küsimuse juures juhtus. Üritasin oma eksimust Nashua eest varjata, tegin paar esimest küsimust uuesti, jätsin kaks tükki vahele ja jätkasin intervjuuga nii, nagu poleks midagi juhtunudki. Hahaa. Klassika.
Konventi tagasi suundudes võtsin Krooksust kaasa päevaprae ja seda ma siis seal mugisin, kui Virgega Reelika sünnipäevakingituse viimaseid nüansse arutasime ja ma materjale arvutisse tõmbasin. Edasi tiksusin mõnda aega niisama ja siis käisin Maarjaga Creppis õhtust söömas. Koosolekute ajal meisterdasin kingitust, mida pidime siis pärast koosolekuid viima minema. Virge aga tegeles seal veel oma bakatööga ja nii saime Reelika juurde alles siis, kui ta oli juba magama läinud. Priit ajas ta siis uuesti üles ja me saime kingituse ikka üle anda. Nüüd peame siis ootama, millal Reelika tahab oma kingitust kasutada, sest see nõuab natukene rohkem tööd, aga see tõotab tulla põnev nii meile kui sünnipäevalapsele. :)

102: neljapäev (sammud vihmas)
Kella kümneks läksin Vanemuisesse tantsijate trenni. Teate ju küll seda baleriinidega seotud tüüppilti: neiud valges seisavad peegli ääres ja viibutavad jalga. See kestis kaks tundi, aga ma olin umbes tunnikese ja siis viisin väikse kaamera Äl'i juurde laadima. Palavus väljas tahtis tappa. Otse loomulikult pidin mina aga haarama instituudist kaamera ja sellega Vanemuise juurde kõmpima. Kohale jõudes olin kolm kopikat surmale võlgu. Lisaks oli mul vaid 35 minutit, et intervjuu ära filmida ja kaamera tagasi viia, sest seda oli instituudis hiljemalt kolmveerand üheks vaja. Vanemuisesse jõudes ja allikat oodates selgus, et olin unustanud kasseti kaasa võtta. Samal hetkel saabus ka allikas, kelle ees mul oli nii piinlik, et vähe polnud. Küsisin, kas ta saaks viis minutit oodata, ja jooksin kaubamajja uut kassetti ostma. Hahaa. Klassika. Sain viie minutiga ilusti hakkama ja siis võis intervjuu alata. Tegime seda umbes kümmekond minutit, kusjuures ma vaatasin kogu aeg närviliselt kella. Pidin pooled küsimused välja jätma, sest aega lihtsalt ei olnud, aga allikas oli muhe. Ta vastas väga hästi ja avameelselt. Kahju oli ära lõpetada. Pakkisin aga 12:40 asjad kokku ja tormasin meeleheitlikult Äl'ile helistades instituudi poole. Jõudsin kohale umbes kolmeminutilise hilinemisega, ise praktiliselt surnud. Naersin siis Äl'ile ka oma äpardust. Tüüpiline. No see lihtsalt on klassika. Siis võtsin tema juurde laadima jäetud pisikese kaamera ja suundusin linna peale katteplaane võtma. Sealt edasi läksin aga Toomemäele trepiastmeid lugema. Päris tore oli paar tundi niimoodi jalutada ja astmeid lugeda. Poole kolme ajal oli mul lugeda vaid ülikooli peahoone ja Krooksu vaheline ala, kuid just siis hakkas sadama padukat, mis leotas mu loetud minutitega täiesti läbimärjaks. Ega ma alla ka andnud. Lugesin need allesjäänud astmed ka üle. Konventi jõudes ma tilkusin.
Kuivatasin end ära ja panin kuivad riided selga, siis sain aga teada, et pean Vanemuisesse jooksma ja Fabrice'i kassetid ära tooma, et need arvutisse tõmmata ja siis tagasi viia. Panin siis leekima, aga tagasi tulles jäin taas vihma kätte ja leotasin ka oma kuivad riided läbi. Lahe. Konvendis panin materjali tõmbama ja pakkisin kiiruga asjad. Helistasin Veikole ja palusin end bussi peale viia. Vanemuisesse ma ise enam ei jõudnudki ja palusin Veikol kassetid minu eest tagasi viia. Mõned tunnid hiljem jõudsin koju, kus mind kohe sauna kamandati. Küll see oli pärast kahekordset läbiligunemist hea!
Nüüd on aga materjalid dokumentaali jaoks näiliselt olemas. Vähemalt peaks olema. Eks näis, mis monteerimise ajal saama hakkab.

103: reede (packing my life again)
Reede hommik algas asjade pakkimisega. Panin oma kimpsud-kompsud kokku ja kobisin kella ühese bussi peale. Kell kaks oli mul tööintervjuu, mille kohta ma veel ei tea, kuidas see läks, aga tunne on hea. Käisime veel emaga kohvikus lõunat söömas ja mingil hetkel istusime kumbki eraldi bussi peale. Tema sõitis tagasi koju, mina Tallinnasse, et hommikul suund lennujaama võtta. Pealinnas viskasin asjad papsi korterisse ära ja suundusin siis Õismäele õe juurde. Päris lahe oli jälle Katat ja Liisat näha, mis sest, et Liisa natukene võõristas alguses. Pärast harjus aga ära ja siis ei saanud enam tädi juurest ära mindud. Kella üheteistkümne paiku jooksin (sõna otseses mõttes) trolli peale ja sõitsin tagasi kesklinna. Poole kaheteistkümnest olin "kodus" ja hakkasin isale süüa tegema, et ta ei peaks tühja kõhuga magama minema, kui ta poole ühe ajal sõidust tuleb. Trollisõidu juurest veel seda ka, et mingi kummalise tuju ajel vaatasin korraks trollis istudes oma selja taha ja minu taga istuval mehel oli käes Nokia 3310. Ma ei oleks iial arvanud, et ma sellist telefoni veel iial näen. Tekkis vastupandamatu tunne see tal käest rebida ja ussimängu mängida. Jätsin selle kihu siiski rahuldamata. Millalgi kella ühe paiku sain siis ka magama, et valmistuda varajaseks tõusmiseks.

104: laupäev (vihma käest räästa alla)
Päev algas kella neljase äratuse ja varajase pesuskäiguga. Kella viieks olin pesnud, söönud ja täiesti valmis lennujaama suunduma. Ajasin isa üles ja veerand kuue paiku hakkasime sõitma. Ta viskas mu lennujaama ära ja oleks äärepealt mu kotiga minema sõitnud. Pidin talle veel järele jooksma. Päris naljakas vaatepilt. Lennujaam oli aga üsna tühi, kui välja arvata Aktuaalse Kaamera võttegrupp, fotograaf, meikimata Heidy Purga ja Malcolm Lincoln (ignorantsetele - tegemist on Eesti selleaastase Eurovisioonitiimiga). Kogenud reisija, nagu ma olen, tegin check-in'i võimalikult kiiresti ära ja kobisin kaamerate lähedusest turvalisse turvatsooni. Otse loomulikult oli mu arvutikott nii kahtlane, et ma pidin selle lahti tegema ja turvatöötaja sai seal sees kõik pahupidi pöörata, et mulle seejärel teatada minu koti täiesti laitmatust sisust. Here's a newsflash! Tegelt ka või? Hah. No mida veel. Ainus põnev vahejuhtum lennujaamas pärast seda oli varajane kõne emale ja samal ajal minu selja taga omavahel siidrit jagav Malcolm Lincoln. Pooleteisttunnine lennureis Kopenhaagenisse möödus viperusteta ja kummalisel kombel jõudsime vist isegi õigeaegselt. Kopenhaagenis hakkasin aga lennujaamast bussipeatust taga otsima, kust siis Aarhusi bussi peale saaks minna. Kui olin kolmandale terminalile paar tiiru peale teinud, andsin alla ja pöördusin infoletti. Sealt soovitati järgmist otsebussi mitte oodata, rongiga Kopenhaagenisse sõita ja sealt bussile minna. No davai siis. 40 minutit ja 35 DKK'd maksnud pilet hiljem olin Valby's, kus pidin paduvihma ajal sisuliselt räästa all seistes tund aega bussi ootama. Yeey. Vahemärkusena võin tuua välja tõsiasja, et õhutemperatuur tol hetkel oli umbes sama, kui hommikul kell kuus, mil ma Eestist lahkusin (nii üheksa kraadi).
Kolmetunnine bussisõit möödus suuremate vahejuhtumiteta. Lugesin enamuse ajast raamatut ja olin suhteliselt masendunud - väsinud, haige, tüdinud ja suhtusin vastikusega väljas valitsevatesse ilmastikuoludesse. Kui aga buss sõitis praamile ja Aarhus juba paistma hakkas, tekkis tunne, et tegelikult on jube hea tagasi olla. See tunne püsis muidugi ainult seni, kuni ma bussijaamast läbi vihma jalgsi kolm kilomeetrit (või ka rohkem) koju pidin kõmpima. Ühikas tegin endale süüa ja mõtlesin, et hakkan otsi andma. Siis küsis Hana aga, kas ma Romana sünnale ei lähegi. Et kogu ülejäänud kursus lubas minna, siis ei saanud minagi kõrvale jääda. Marssisin siis kella poole kaheksaks kohale ja avastasin tüdrukute ukse taga, et olin tulnud Eesti aja järgi ja olin kohal tund aega enne õiget aega. Yeey. Pidu oli täitsa vahva. Sõime, ajasime juttu. Mingil hetkel toodi lauda viinad, aga mina ja Emy olime mõlemad liiga külmetunud ja väsinud, et purjus inimeste seltskonda väga kaua taluda, seega lasime üsna sündsal ajal jalga. Tema elab õnneks samas ühikas, mina pidin kaks kilomeetrit läbi uduvihma koju kõmpima. Hiljem kuulsime, et olime lahkunud õigel ajal - kõiksugu oksendamised ja nägu ees vastu asfalti kukkumised jäid meil nägemata. Ühikasse jõudes pugesin põhku. Uni tuli vist nii pea, kui silmad kinni panin.

105: pühapäev (pub quiz)
Magasin kella üheni päeval, siis tegin süüa ja hakkasin dokumentaali jaoks intervjuusid transkribeerima. Mõne tunni pärast oli kopp ees, aga no pooleli ei saanud ka jätta. Õhtul läksin Golden Lionisse pub quizile ja avastasin kohale jõudes, et täna jalkamängude tõttu quizi ei olegi. Avaldasime siis Birgitiga Dannyle oma pahameelt ja nii sai kokku lepitud, et kui me kahe tunni pärast jätkuvalt kohal oleme, siis tuleb ka quiz. Mängisime seal siis kaarte, vaatasime telekast kriketit (148:3 Inglismaa kasuks Austraalia vastu) ja passisime niisama. Quizil osales kuus võistkonda ja sel korral tundusid küsimused kuidagi lihtsad olevat. Aga äkki oli asi lihtsalt selles, et ma olen nii tark. Hahaa. Igatahes saime teise koha ja quiz (kuigi algas kaks tundi hiljem) lõppes ainult õige pisut hiljem kui tavaliselt. Enne äratulekut leppisin veel Dannyga kokku, et järgmisel pühapäeval lähen kriketit mängima. Tuleb ainult vahepeal end reeglitega kurssi viia. :D

Nädalaga õpitud tarkusetera: Kui kaamera statiivil sinu poole kukub, siis oleks tark mõte käsi alt ära tõmmata, sest randme peale kukkunud kaamera ei tee midagi head. Elagu ajakirjandus!

* Ma ei anna tingimuste täitumisele mitte ühtegi omapoolset garantiid. Kui tahate kellelegi kaevata, võtke ette Tammsaare.