Inimesed (loe: mehed)

Kas olete vahel mõnd uut inimest kohates mõelnud, et no on nõmekas? Samas kohtate sedasama inimest veidi hiljem teises situatsioonis, teiste inimestega, ja avastate, et ta ehk ei olegi nii nõme, kui arvasite. Vahel juhtub, et inimene on veelgi nõmedam, kuid viimasel ajal leian mina üha enam, et inimesed suudavad mind ikka veel üllatada. Ja seda positiivselt.
Ma ei ole kunagi sallinud mõttetuid tühikargajaid, kes räägivad, kui kõvad mehed nad on, kuid tegelikkuses on täielikud mölakad. Elu on näidanud, et tõelised ässad on tegelikult ka tõelised härrasmehed. Tüdrukud, millal viimati juhtus, et noormees aitas teile mantli selga, avas raske ukse, tegi armsa komplimendi, maksis teie eest restoranis või pakkus teile kuskil istet, kuigi pidi seetõttu ise püsti seisma?
Jah, me oleme tugevad Eesti naised. Me saame mantliga ise hakkama. Ei olegi vaja, et mõni mees oma higiste kätega katsuks meie Kaubamajast ostetud Hinnaralligi ajal vähemalt kaks tuhat krooni maksnud peent kevadsügismantlit. Ka ukse saame ise lahti, sest oleme piisavalt pooleliitriseid pudeleid üles-alla tõstnud ja kui me kõigi nende kettide kandmisega hakkama saame, ei ole uks enam mingi probleem. Komplimente ei ole meile vaja, sest teame ju isegi, et oleme kõik ilusad, targad ja osavad. Isegi hirmkallis restoranis maksame ise, sest pole ju vaja, et mehed hõõruksid nina alla tõsiasja, et nad ka kahekümne esimesel sajandil ikka veel naistest rohkem palka saavad. Istet ei ole vaja meile pakkuda, sest seistes näevad meie jalad neis ropult kõrgetes ja kallites kingades paremad välja ning istudes läheks seelik lihtsalt kortsu.
Kuid heitkem need pisiasjad hetkeks kõrvale (ja siinkohal ei vihja ma kuidagi, et tänapäeva kingi saaks üldse mingis mõttes pisiasjadeks nimetada) ning mõelgem. Kas me sellised feministid olemegi?
Ei ole. Me saame ise hakkama ja oleme seda tõestanud. Kui veel ei ole, siis on meil alati võimalus seda teha, kuid selleks on teised moodused. Las mehed näitavad, et nad on valmis meie eest midagi tegema. Tavaliselt mulle ei meeldi, kui keegi minu eest ukse avab, kuid olen hakanud ümber mõtlema. Kui noormees on selliseks teoks piisavalt härrasmees, võiksin mina olla piisavalt daam, et tema teole vastavalt reageerida. Jah, ma leian, et sellistes väikestes tegudes ilmneb see, kui äss üks mees tegelikult on. Ma ei arva, et mees peaks kogu aeg naisterahva heaks kõike tegema, aga mitte ükski mees ei ole tegelikult nii äss, kui ta räägib, kui ta ei suuda meie heaks midagi teha.
Nii et selle pika ja sisutu jutu mõte on tegelikult järgnev: nõmedad suure jutu mehed võivad osutuda rohkem härrasmeesteks, kui need, kes käivad ringi, nina püsti, teades, et kõik teavad, kui hästi nad endast arvavad, kuid külmal õhtul väriseva neiu kõrval seistes mõtlevad vaid sellele, et ise jumala eest kuidagi nohu külge ei saaks. Kõik nõmedad inimesed ei olegi nõmedad. Ja kõik ilusad inimesed ei ole head. Keegi minust märksa targem on juba ammu öelnud, et mehe üle ei tule otsustada mitte tema sõnade, vaid tegude järgi.
Ärgem tembeldagem inimesi esmamulje järgi või, mis veelgi hullem, juba enne nendega kohtumist, nõmedaks. Ka ägedaks ei tohiks inimesi nii vara pidada. Las nad tõestavad, mida nad tegelikult väärt on. Selliseid asju märkad väikestes asjades, mida inimesed teevad. Nii mehed kui naised. Mulle läheb rohkem korda muidugi meeste käitumine, sest... No ma parem ei hakka seda pikemalt selgitama. Aga peatuge hetkeks. Ärge kuulake, mida teile räägitakse. Vaadake ja on kohe näha, mida inimene (loe:mees) tegelikult väärt on.

[Jah, olen viimasel ajal lausa rabatud mõne mehe äärmiselt armsast käitumisest ja sellevõrra muserdunud mõne teise sigatsemisest, nii et see kirjutis on täielikult motiveeritud minu enda läbielamistest ja ei pea teile mitte mingisugust pinget pakkuma.]