Köhh-köhh, kaamera, võte

Elu on nagu karussell. Mul oli just kolm vaba päeva ja kui need eile hommikul oma kiire ja ametliku lõpu leidsid (no said lihtsalt läbi), siis oli tunne, et neid on selgelt liiga palju olnud. Aga tööle ka nagu eriti ei tahtnud. Läksin siiski. Ja avastasin üsna kohe, et ma ikka väga tahtsin tööle tagasi. Ei teinud väga midagi, nokitsesin oma töömurdjat ja sain selle ka valmis. Kirjutatud, mitte monteeritud. Üritan täna montaaži ka saada, aga nõks selles, et mul täna teise töömurdja filmimine ja seda tuleb veel kirjutada ja monteerida. Kui ma eriti tubli olen, siis kirjutan sellegi täna valmis ja monteerin korraga ära. See muidugi sõltub natuke ka sellest, kuivõrd meil montaažis vaba aega on, aga ma arvan, et ehk ma leian tunnikese, enne kui teised oma lugudega saabuma hakkavad. Meil on töö juures värsket liha ka. Aira on ta nimi. Ta tuleb minuga täna töömurdjale kaasa. Ma olen muidugi kõva õpetaja kah. Aga eks ole näha, mis saama hakkab. Ma nüüd vaikselt valmistuma. Köhime hääle puhtaks, anname operaatorile märku ja siis läheb võtteks, mille ma ikka ära suudan rikkuda. Tuleb raske päev.