Minu lemmikriik hetkel on Iirimaa. Oh, kuidas nad mulle meeldivad. Olen rahul, et nad ütlesid EI. Nad julgesid öelda. Eile käisin tänaval üksikutelt inimestelt küsimas, kuidas nemad hääletaksid, kui Lissaboni lepe Eestis praegu referendumil oleks. Enamus neist ei teadnud, mida see lepe endast kujutab. Ilmselt on iirlastel natuke parem seis, sest selline referendum eeldab, et nad on leppe sisuga veidi enam kurssi viidud kui meie, kelle eest otsuse tegi ära Riigikogu.
Kas teie teate, mida kujutab endast Lissaboni lepe, mille vastu julges 101st Riigikogu liikmest hääletada vaid Igor Gräzin?
Ilmselt ei tea. Ja sellest pole midagi. Milleks meile seda teadmist vaja on, kui parlament otsuse meie eest ära tegi? Tegelikult võiks teada.
Kõige lihtsamalt öeldes on Lissaboni leppe sisu selles, et Euroopa Liidu otsustusprotsessid lähevad lihtsamaks. Üsna mitmed teemad muutuvad selliseks, mille kohta otsuste vastuvõtmiseks ei ole enam vaja kõigi 27 liikmesriigi nõusolekut ning piisab vaid kahe kolmandiku ehk 18 riigi poolthäältest. Ei tasu veel ehmatada. Liikmesriikide konsensust nõuavad siiski veel päris olulised valdkonnad, nii et täielikult suurte lääneriikide armu alla me end veel heitnud ei ole. Muuhulgas saaks Lissaboni leppega suurema tähtsuse Euroopa Parlament ja riiklikud parlamendid saaksid õiguse mingite otsuste tagasilükkamiseks. Eriti vahva on aga see, et liidust väljaastumine tehakse ka kergemaks.
Iseenesest ei ole Lissaboni lepe eriti kahjulik. Pigem isegi kasulik. Miks ma siis aga rõõmustan, et iirlased EI ütlesid?
Kes meist mäletab, et 2001.aastal, kui teemaks oli Euroopa Liidu laienemine, ütlesid iirlased samamoodi EI? Nii oli. Siis ei olnud liidu ladvik sellise otsusega nõus ja iirlastele sunniti peale siiani paljukritiseeritud teine referendum, kus tuli JAH. Oleks iirlaste EI jõusse jäänud, ei oleks Eestist euroliidu liiget saanud. Nüüd on iirlased keeldunud Lissaboni leppe ratifitseerimisest. Aasta on 2008. Järgmisel nädalal kogunevad liidu juhid igasugu tähtsaid teemasid arutama ja võib juhtuda, et taas tuleb iirlastel uuesti hääletada, sest juhid võivad seda nõuda. Mina selleks tegelikult alust ei näe. Rahvas on juba oma otsuse öelnud. Miks peavad nad uuesti otsustama? Samamoodi võiks ju nõuda, et Riigikogu uuesti koguneks ja Lissaboni leppe ratifitseerimise uuesti hääletusele paneks. Mõttetu demokraatia väänamine. Iirlased on oma otsuse teinud, kuid on enam kui selge, et vaid ühe protsendi euroliidu elanike otsus tekitab paljudes suurt meelehärmi.
Iseenesest kurb, et kogu see pikk uue alusleppe koostamise jama peaks uuesti pihta hakkama, kuid samas olen mina Iirimaa poolt ja loodan, et kui liit surubki läbi oma tahtmise uut hääletust näha, tuleb sealt taas EI. Tegelikult ei teagi. Tahaks ikka Lissaboni leppe õnnestumist, sest selle kallal on palju vaeva nähtud. Aga kaua läheb, enne kui iirlased aru saavad, et nende rahvahääletustel EI'd ei aksepteerita? Iseenesest õnnetu olukord. Tahaks näha iirlaste õnnestumist ja ka Lissaboni leppe ratifitseerimist. Tegelikult ootan ma lihtsalt seda möllu, mis nüüd lahti läheb. Kas tuleb siit uus aluslepe või pealesunnitud teine referendum? Eks näis. Samal ajal, kui teised istuvad teleka ees ja karjuvad kaasa jalgpallile, eelistan mina jälgida seda, mis hakkab sündima eurokoridorides. Ja mulle isegi ei meeldi poliitika.
Aga küsimus laiale ringile - Lissaboni poolt või vastu?
3 kommentaari:
Alustuseks muidugi mainiks, et mul on nii sügavalt kama, et ma ei eelistaks iiri vs euro trallile mitte ainuüksi jalka EM-i, vaid ka curlingu EM-i B-divisjoni turniiri, kui see parasjagu toimuks.
Iirlaste kohta niipalju, et vastupidiselt Sinule, jagan ma Paeti arvamust , et iirlased ei jaganud Lissaboni leppest ööd ega mütsi. Ja ei pidanudki jagama. Täiesti normaalne, et Eestis tegi otsuse parlament, sest mingid suvalised Maalid Savernast ja Taavid Pilistverest ei peagi olema piisavalt kompetentsed, et neid otsuseid teha.
See, et iirlased peavad rahvahääletusel taolisi otsuseid vastu võtma, on kahetsusväärne kotermann, mis nende põhiseadusesse on sisse sattunud.
Ilves oli oma avalduses isegi tagasihoidlik ja iirlaste suhtes leebe. Juhtusin temaga eile samale üritusele, kus ta kuulis, et iirlased on EI öelnud. Tema esimene reaktsioon oli igatahes kõvasti vihasem ja mis seal salata ka ausam.
Meenutades Eesti euroreferendumit, siis Kaur Kender ütles 33% vastaste kohta, et kolmest eestlasest üks on ikka loll. Nüüd on vähemalt lohutus, et Iirimaal on awsi veel hullem - neil on iga teine loll.
Oi, kui kuri.
Aga siin ikkagi vaidlen nii sinu kui Paetiga - iirlastele on asja tutvustatud märksa rohkem kui meile. Eks iga tutvustaja ajab asja muidugi enda mätta otsast ja selgitab asju enda moodi. See, et inimesed leppest vaid üht poolt teavad, ei tähenda, et nad ei tea mitte midagi.
Poliitikute pahandamist mõistan ka. Ega aluslepe ei sünni üleöö ja selle väljatöötamise taga on paljude higi ja pisarad. Mõistetav.
Ma ei protesteeri kuidagi Eesti põhiseaduse vastu, mis selliste otsuste (nagu seda on lepete ratifitseerimine) tegemise õiguse Riigikogule annab. Loomulik.
Ma ei pea seda ütlema, aga ütlen ikkagi - ma ei oodanud, et Lissaboni lepe läbi põruks, aga ootan huviga, mida euroladvik nüüd peale hakkab. See oli kogu mu postituse mõte. Sinu kommentaar otsest vastust ei anna, aga ma võtan endale vabaduse sellest välja lugeda, et sulle meeldinuks iirlaste jah-sõna märksa rohkem. Paranda mind, kui ma eksin.
Väikesed on nii ehk naa suurte suurte tõugata ja nende üldise soovi vastu ei kehti praktikas mingi iseseisvus. (ehk kui enamus tuleb jah sõna järele, siis ta selle ka saab. isegi kui on vaja 10 korda järjest küsida. ükskord ikka väsid ei ütlemisest).
Väikeriikidele tähendab see muidugi formaalse iseseisvuse vähenemist, aga mis kasu sellest formaalsest iseseisvumisest on, kui sisuliselt oleme me ikka Lääne-Euroopa ja Venemaa vahel ja peame nende vahel valima. Valisime Euroopa (2/3 eestlastest valis) ja see ei ole halb otsus, nüüd tuleks katsuda mitte pidurdada selle sama Euroopa toimimist. Teha alternatiivina mingi Ida-Euroopa väikeriikide blokk? Ei toimi, proovitud. Ja miks piirduda Ida-Euroopa koostööga kui käeulatuses on kogu Euroopa koostöö? Ilma selle koostööta oleks Euroopa ise see väike kökats, kes on teiste suurte lükata ja tõugata (USA, Vene, Hiina).
Kumb on parem, kas formaalne iseseisvus tingimustes, kus praktilisest sõltumatusest ei ole juttu ja tegelikult juhib tegevust keegi teine oma (varjatult) peale surutud tahtega või formaalselt enda iseseisvuse vähendamine suurema keha kasuks, mis oleks peale seda ka praktikas iseseisev? Sellesse kehasse astumise järel oleksid kõik inimesed iseseisva riigi kodanikud, kehasse mittekuulumisel oleks osad neist iseseisva riigi kodanikud osa neist mitte. Lõpptulemus oleks sama, aga palju väiksemate omavaheliste pingete ja nendest utleneva kahjuta. Esimene variant oleks siis mingil määral sarnane praegusele olukorrale ja teine Lissaboni järgsele.
Sellest vaatenurgast tulenevalt olen ma pigem Lissaboni poolt, ehkki mu nägemus asjast võib veel muutuda. Eriti kuna minu arvamust ei ole erinevalt iirlaste omast keegi küsinud, pole ma ka viitsinud ennast selle teemaga nii põhjalikult kurssi viia.
Postita kommentaar