Minu esimene...

...auto ei saa kohe kindlasti olema Ford Escort.
Aga samas on minu esimene isetehtud teleuudis saatanlikel teemadel. Hah. Nali naljaks. Tegelikult on see hoopis tolmukuradist (dustdevil), mida meil tegelikult päevas sadade kaupa esineb, kuid me lihtsalt ei näe seda. Ägens. Lugu tuli nagu ta tuli. Märt muidugi kullipilguga selja taga. Nutuseks läks asi aga siis, kui mikrofoni olin juba nurka pannud, materjali üle vaadanud, olulised kohad kirja pannud, loo valmis kirjutanud ja pidin montaažis hakkama pildile ka teksti peale lugema. Märt ja Pennu lubasid mu nutma panna. Päris selleni asi ei läinud, aga vahepeal oli küll tahtmine oma peaga uudistestuudio lauale paar lohku lüüa. Märt ütles, et ma olen eeskujulik pioneer. Hääl on mul väga hea, tempo on imelik ja emotsiooni pärast pole vaja muret tunda, sest seda mu tekstis lihtsalt ei esine. Njah. See ei ole väga hea tegelikult. Aga samas võiks ka märksa hullem olla. Lõppkokkuvõttes sain oma kaheksakümmend sekundit uudist ülemisse saateossa, nii et võib endaga üsna rahule jääda.
Kel huvi mu vaimu- ja igasugu muud sünnitist ka oma silmaga kaeda ja kõrvaga kuulata, siis selle leiab siit: DustDevil. Ma palun siiralt selle loo juures olevat PM'i artiklit mitte lugeda, sest see on täis nii fakti- kui ka kirjavigu ning on üleüldse ärritav.
See selleks.
Mille üle ma aga eriti uhke olen, ei ole mitte minu esimene uudis, vaid see läbirääkimiste töö, mille suutsin Töömurdja jaoks ära teha. Nimelt tekkis toimetuses kellelgi (ilmselt Märt või Sven) superkaval idee teha Töömurdja lugu lootsist. Kas teie teate, mida loots teeb? Ega eriti ei tea ju. Vot. Sain siis filmimise korraldamise enda kraesse. See kõik oli eile. Hakkasin siis pärastlõunal kuskil kella poole kolme paiku helistama ja asju uurima. Esmalt kõne Eesti Lootsi, et tutvustada neile mõtet meie kaameratest nende töötaja kannul. See kõne võttis Märdi stopperi andmeil täpselt 67 sekundit. Sealjuures rääkisin algul enam kui pool minutit sekretäriga, kes seejärel ühendas mind ühe juhatuse liikmega. Jah-sõna saada ei olnud raske. Selgus, et meil on võimalus näha, kuidas loots juhatab 200-meetrist kruiisilaeva. Super. Aga ega toimetus sellega ei lepi. Tekkis fantastiline mõte end kruiisilaeva pardale sebida, et jälgida, mida loots seal teeb. Mõte on ju hea, aga seda teostada juba märksa raskem.
Sadama veenmine ei olnud probleem. Seejärel tuli taodelda luba piirivalvest. Siin tekkis esimene tõsine kahtlus asja õnnestumises. Nimelt on igasugu lubade minimaalne taotlusaeg 24 h. Minul oli luba vaja vähem kui 16nega. Küsisin, kas siis kuidagi üldse ei saa. Kui olin piirivalvele umbes kolm korda selgitanud, mida täpselt me teha tahame, helistas pressiesindaja läbi need inimesed, kelle allkirja taotlusele vaja on, ning luba oligi käes. Checked. Ja siis kõige keerulisem - laev ise. Selleks, et võõrriigis registreeritud laeva pardale minna, on vaja kapteni ja vanemtüürimehe luba, sest laeva pardale astumise hetkest sisenetakse võõrriigi territooriumile, mille eest vastutavad vastavad ametnikud. Sellest ka piirivalve loa saamise vajadus. Et laevalt luba saada, tuleb ühendust võtta antud firma agendiga, kelleks oli Igor hääldamatu - perekonnanimega - kesiganes. Ka tema rääkis, et sellise loa saamine on enam kui ebatõenäoline, sest see võtab tohutult aega. Just ajafaktor ja loa andmise protseduuri keerukus on tugevaimad argumendid meie projekti uputamiseks. Pärast pisukest ilusat küsimist oli Igor nõus tegema minu heaks kõik, mis võimalik. See tähendab, et ta lubas teha enda poolt kõik võimaliku, et me laevalt loa saaksime.
Kui õhtul kella seitsme paiku toimetusest lahkusin, seda luba veel ei olnud. Pidin enne üheksat helistama Igorile, kes pidevalt laevaga suhtles. Et kruiisilaev viibis parasjagu Peterburis, tuli vastusega oodata. Umbes kell üheksa tegin Igorile oma seitsmenda kõne. "Jah, teil on luba," kostis läbi toru ja lisatingimused vanemtüürimehe korraldustele allumise kohta mind enam ei morjendanud. Jah, olin teinud seda, mida siiani keegi veel teinud ei olnud - võidelnud televisioonimeeskonna kuue tunniga rahvusvahelise kruiisilaeva kaptenisillale. Elu oli enam kui ilus.
Täna hommikul veidi enne poolt üheksat olime Anne ja Sveniga Rohuneemes ning enam kui valmis lootsiga kaasa sõitma. Veerand tundi sõitsime väikese lootsikaatriga laeva juurde. See hüppas nii palju, et Anne suutis lõhkuda meie mikrofoni. Õnneks intervjuud selle tõttu tegemata ei jäänud. Laeva juurde jõudes sisenesime kuskilt spetsiaalse luugi kaudu, nii et meil tuli kaatrilt sooritada 75-sentimeetrine hüpe üle kahe aluse vahele jääva vee. Seda muidugi päästevestis, mis oli enam kui ebamugav. Kenad Kreeka meremehed püüdsid meid ikka ilusti kinni, nii et kokkuvõttes oli see üsna meeldiv kogemus. Kogemata viie meetri kõrguselt kahe aluse vahele kukkuda olnuks muidugi ka omaette elamus, kuid vaevalt see meile eriti meeldinud oleks. Ok. Saime ilusti laeva ja turvaülema juhtimisel liikusime liftiga üles kaptenisillale. Olgu kohe öeldud, et meie loots Harry ja kapten Nikolas olid äärmiselt meeldivad mehed ning järgnevad kaks ja pool laeval veedetud tundi ei oleks saanud toredamad olla. Meeskond oli ka tore. Sel ajal, kui Anne intervjuusid tegi ja Sveniga filmis, hariti mind radari alal. Olen nüüd praktiliselt spetsialist. Jah, see oli tõeliselt lahe. Kui tihti ikka juhtub, et saate kaptenisillalt jälgida, kuidas 200-meetrine alus (või tegelikult ükskõik milline alus) sadamasse juhitakse? Vapustav kogemus.
Kui laev oli sadamas, jätsime meeskonnaga hüvasti ja sõitsime lootsi autoga tagasi Rohuneeme, kust võtsime juba enda auto ning põrutasime toimetusse oma igapäevaste tegemiste juurde.
See päev on esimene, mil võin tunda tõelist rahulolu selle üle, mida ma teen. Olen end täiesti räbalaks rabelenud ja punkust ei paista tulevat, kuid ma olen õnnelik, et saan teha seda, mis mulle meeldib. Ei - seda, mida ma armastan.
Njah, tolmusaatana uudis ei ole teab mis suursaavutus, kuid lootsi teema asjaajamisel tõestasin lõpuks, et ma suudan suurepäraselt teha seda, mille õnnestumist ma tõeliselt tahan.
Minu esimene õnnestumine.