Las kallab

Hommiku unine olek ennustas juba varakult ette, mis päeva jooksul sündima hakkab. Nagu tellitult avanes taevas ja kallas kogu vee alla. Korraga. Kõik paukus ja mürises ja maa oli märg. Kuid mürglit oli vaid korraks. Nüüd on taas vaikus ja möödunud rajust annavad märku vaid puud, mille vihmast rasked oksad nutavad suviselt värskeid pisaraid. Justkui räsitud inimhinge võimsam peegeldus. Las kallab.