Nüüd on see siis tehtud. Kõik on koos. Pakitud. Või noh, peaaegu kõik. Puudu on veel tekikott, aga siis on küll kõik olemas.
Hetkeseisuga toppisin kõik oma asjad suurde spordikotti ja kohvrisse ning need kaaluvad kokku 25 koma midagi kilo. See on viis koma midagi kilo rohkem kui tohiks. Ma olen juba kotist ja kohvrist asju välja võtnud, et vajalikumatele asjadele ruumi teha aga no ei. Sain peaaegu neli kilo kergemaks, aga viis on ikkagi üle. Jube jama, aga ära võtta pole enam ka midagi. Ema muudkui käib ja küsib, kas ikka kõik asjad said kotti.
Ausalt öeldes ma ei tea. Mul pole aimugi. Ilmselt jätsin midagi maha, küll see Taanis selgub. Enam ei põe ka. Ei viitsi. Tuleb, mis tuleb. Nüüd tahaks juba minna. Kohe praegu, homme, mitte ülehomme. Mu tšehhitarist toakaaslane juba igatseb minu järele. Oleme maandunud vähemalt ägeda ühika otsa. Oleme oma grupist ainsad, kes majutati Aarhusi kõige uuemasse ühiselamusse. Üür ei olegi kõige kallim ja vaade pidavat ilus olema (no me elame esimesel korrusel, nii et suurt miskit näha pole), nett on sees ja naabrid normaalsed. Tahan juba minna.
Homme võiks kiiresti tulla ja siis kiiresti minna.
Peaksin vist rakendama seda lastele antavat soovitust - mida rutem sa täna magama lähed, seda rutem tuleb homne. Kardan, et ma ei ole järgnevad kaks ööd lihtsalt võimeline magama. Põnevus tapab. Laske mul nüüd minna!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar