Elu on nii seatud, et aeg-ajalt tuleb kuskilt lahkuda ja kõige tuttavaga hüvasti jätta ning ükskõik, mida sa ka ei teeks, pead ikkagi ära minema. Ei ole vahet, kas kõnnid ära kellegi kalli või millegi olulise juurest, lahkuminek on samavõrra valus. Asju ei tohiks liiga kõrgelt hinnata, aga mis siis, kui sellel asjal/esemel on tohutu emotsionaalne väärtus? Mis siis, kui see ei olegi niivõrd mingi tavaline ese, vaid eriline tükike sinu südamest, miski, mis on saanud nii kalliks, et sellest lahkuda näib võimatu?
Hakkasin täna öösel mõtlema, kas mul ongi midagi sellist, mille juurest ma lahkuda ei saaks. Jõudsin järeldusele, et nii kurb kui see ka ei ole, oleksin valmis teatud lahkumiste nimel andma kõik ja mitte kordagi tagasi vaatama. Õnneks või kahjuks on selliseid lahkumisi vähe, sest neid kutsumisi, mis mind niimoodi ära meelitaksid, ei ole praktiliselt üldse.
Täna öösel jõudsin järeldusele, et meeletult võib igatseda ka mingit tunnet, emotsiooni. Just mitte inimest või asja ennast, vaid tunnet, mida ta/see sinus tekitas. Pean tunnistama, et mul oli eile üks selline lahkuminek, kus lõpuks minema kõndides ei tundnud ma puudust mitte sellest, mille juurest ma lahkusin, vaid sellest tundest, mida sellised lahkumised minus varem tekitasid. Ehk oli asi selles, et ma tean, et kohtun sellega, mille juurest ma lahkusin, veelgi, aga mitte kuidagi ei suutnud (ega suuda siiani) ma endale kinnitada, et see emotsioon tagasi tuleb kui ka mina naasen. Ja nii ma siis jalutasin mööda vaikseid tänavaid ja mõtlesin, kuhu see emotsioon on kadunud. Välja ei mõelnudki. Ma tõesti ei tea, aga tunnen sellest puudust. Ja isegi kui ma kohtun teise poolega (millest lahku sai mindud) veel, ei julge ma isegi mitte loota, et see emotsioon tagasi tuleb. Aga nii tahaks.
Emotsioonidest lahkuminek on kõige raskem. Lihtne on tagasi saada igatsetud asja ja isegi inimest, kuid kuidas küll saada tagasi see, mida sa enne tundsid?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar