Stalker much?

Yeah, baby. Otsusta ükskord ära ja siis jää selle otsuse juurde! Kaua, kurat võtaks küll, võib edasi-tagasi tõmmelda? Oled täiskasvanud mees või ei ole? Kasva suureks, raisk! Kuramuse persevest, panid mu omaenda blogis ropendama. Ja ma isegi ei tunne sind õieti. Tegelikkuses ei tahagi tunda. Sa ei ole ei ilus, tark ega osav, lihtsalt täisväärtuslik mölakas. 13-aastane teismeline tüdruk vangistatud täiskasvanud mehe kehasse. Tahaks sind totaalselt lahkama hakata ja päästa see tüdruk sinu sees. Tõbras.

***

Huuh... Nüüd, mil see sai öeldud, soovin vahemärkusena kõigile head uut aastat!

***

Miks on vahel selline tunne, et sina oled ainus, kes viitsib ühendust pidada, kes hoolib? Ja kui ühendust võtad, siis on kohe tunne, et ei oleks pidanud. Soovi on, tahtmist on, otsest vajadust mitte, aga suur soov teisest inimesest midagigi kummalise surmajuhtumi teooriat kummutavat kuulda kaalub vajaduse puudumise üles. Helistad. Saadad sõnumi. Helistad. Vaikus eetris. Kui lõpuks tagasihelistuskõne tuleb, siis tead kohe, et ilmselt ei oleks pidanud ikkagi helistama. Fine then. Aga kusmaal muutus sinu sõbralik, hooliv helistamine selliseks ebameeldivuseks, ei ole sul õrna aimugi. Tunne siiski püsib. Ja see tunne, et kuskile jäid õhku ütlemata sõnad, küsimata küsimused, vastamata vastused, on vaat et piinavamgi kui süütunne, et üldse helistasid ja sellise olukorra tekitasid. Njaa, siit moraal - ära helista, ära kirjuta, ära sõnumineeri, ära kontakteeru. Vaju ära eraklusse, sest no miks kirevase päralt on sul vaja inimestega ühenduses püsida?!? Mina ei mõista.

***

Siin vahepeal meenus väikene luulereakene, mis paar aastat tagasi sai aastavahetuse iseloomustamiseks kirjutatud: Uuel aastal uue hooga, lakkamatu laululooga üheskoos me, täis kõik väge, käime järjest allamäge...

***

See aasta on juba eos täiesti kiiva kiskumas. Ja ma pole veel õieti kodustki välja saanud. Oh boy...