Istun siin konvendis, kuhu tulin hommikul liigagi vara. Ei tee mitte midagi, kuigi teha on rohkem kui küll. Magada tahaks, aga enam ei ole sellekski võimalust. Kütan ahjusid ja kössitan teki all, sest pea on pesemisest alles märg ja seetõttu on suhteliselt külm olla. Konvent on üldiselt soe. Üle pika aja.
Ma olen jõudnud täieliku motivatsioonikriisini. Kohe mitte midagi ei ole. Ma kahtlen. Kahtlen kõiges. Ka endas. Paanika hakkab peale tulema. Ma upun keset suurt lahmakat kuiva maad. Ma üritan naeratada ja naerda, aga kui nüüd aus olla, siis alates oktoobrist on mu elu olnud selline, et suuremale või väiksemale tõusule järgneb lausa kuristiku mõõtmetega langus. Nii ma siin siis olengi ja kardan mingitki edu, sest kogemus näitab, et sellele järgnev häving ei ole väikest õnnehetke väärt.
Oeh. Ilmselt olen lihtsalt hirmul. Eks me kõik ole inimesed. Mõned lihtsalt arglikumad kui teised.
1 kommentaar:
aga mul oli täna äääärmiselt hea meel sind näha :)
ja kõik läheb korda ja hästi.
ja varsti on kevad ja soe ja linnud ja lilled ja.... oeh ma juba ootan. ja siis sa tuled tagasi.oeh ma juba ootan.
armas oled!
Ma ja Ma
Postita kommentaar