Kirju päevaliblikas

Avastasin M.-A. toel, et tegelikult ma ei olegi kõige suurem nolifer meie väikesel Eestimaal. Hakkasime eile siis meenutama, mida me viimased nädal aega teinud oleme ja avastasime, et üsna mitu õhtut jutti on koos mingi seltskonnaga väljas/kellegi juures käidud ning nii mõndagi tehtud. Tore oli selle avastuse juures tõsiasi, et igal õhtul oleme viibinud erinevas seltskonnas.
Et miski ei näita point'i paremini kui vana hea puust ette ja punaseks, siis näiteks pühapäeval istusime esmalt R'is ja siis S'is koos R'i ja V'ga, kolmapäeval taas S'is koos suurema seltskonnaga, kus ei olnud peale minu ja M.-A. kedagi pühapäevasest seltskonnast, hiljem käisime TKK's koos H'ga (no enamjaolt kutsume teda ikkagi P'ks, juhul kui kellelgi on selles segases jutus veel ka segadus tekkinud) V'd ja O'd töötamas vaatamas, eile aga läksime tõbisele K-le külla, et koos muidu eksamiks õppima pidanud K'ga kuidagi K. põdemist leevendada (kusjuures neljakesi oli see lõpuks päris vahva).
Iga kord on lõpuks kotile saadud nii hilja (või peaks ütlema vara), et järgmine päev lükkub tunduvalt edasi, kuid kahetseda ei saa, sest iga õhtu on olnud elamus omaette. Lisaks on mul tekkinud tunne, et kuna ma õige pea ära sõidan, siis ma kasutan praegu kõiki võimalusi, mis mul Eestis veel on, et ei saaks pärast öelda, et midagi tegemata olen jätnud. Nii ma siis olengi kirju päevaliblikas, kes lendleb õielt õiele, sest teab, et tema aeg on piiratud.
Oma ajaveetmisviiside kiituseks pean ütlema, et kui sinu tutvusringkond koosneb suuremalt osalt organiseerunud inimestest, kes kõik üksteist suuremal või vähemal määral tunnevad, võib iga päev kujuneda unustamatuks, sest iga kokkusaamisega saadud kogemusi võib veel tükk aega hiljemgi naljaga nina alla hõõruda. Ühesõnaga - Tartus on küllaga seda, mille pärast tasub varaste hommikutundideni üleval istuda ja unetunnid õige napiks kulutada, küllaga seda, mida igatseda ja mille juurde tagasi tulla kui kunagi on raske südamega ära mindud.