Ta: "Miks sa ei karju?"
Ma: "Mis sellest kasu oleks? See ju ei aitaks kuidagi."
Ma tahaksin karjuda, kisada, ropendada ja vanduda, isegi kui see ei aita. Ennekõike tahaksin aga mitte istuda sellel toolil siin, vaid pugeda sinna sinu kõrvale, korraks veel sinu kaissu. Ainult viivuks sulgeda silmad ja mõelda, et kõik on nii nagu enne mitte just väga ammu tagasi. Nii kümme päeva või pigem kakskümmend. Ma tahaksin praegu nii palju öelda, aga mitte midagi ei tule pähe. Ma ei saaks sulle öelda kõike, mida tunnen, sest see oleks raske meile mõlemale. Liiga raske, et öelda ja minema kõndida. Ma ei saaks. Ei tea, kas sina saaksid. Tahan, aga ei saa. Veel mitte. Nüüd ei tea, kas üldse kunagi. Loodan küll, aga kardan, et... Ma tõesti kardan...Oh, see neelatus ei oleks pidanud nii vali olema ja see ohe poleks pidanud nii sügav olema. Oh...
Ta: "Ei aita tõesti."
Kui sa vaid kuuleksid, kuis karjub praegu minu süda...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar