Siinpool Läänemerd

Teate, pealpool pilvi paistab päike. Veendusin selles täna kuskil Tallinna ja Kopenhaageni vahel, liikudes 11 km kõrgusel kiirusega 750 km/h. Väljas oli -60 kraadi ja päike paistis ikka väga eredalt. Nii kõrgelt tundub maailm kui otsatu lumeväli ja läbi tillukese akna otsatusse kaugusesse vaadates tundus tõepoolest, et seal selle otsatu valge lumevälja taga on tihe must metsaviir ja selle taga kindlasti meri. Tegelikult on need vaid pilved, mille all on taevas hall ja sombune, pilved, mille all ei paista päike, pilved, mille all sajab laia lund. Kui ma viimaks neist pilvedest allapoole jõudsin ja olin madalamal ka neist hallidest pilvedest, nägin esimese asjana merd. Hiiglaslik hall lahmakas talvist merd lõi mu pahviks. Kopenhaageni lennujaam on sellele nii lähedal, aga Taanis on vist kõik merele lähedal.
Kõik on ka suhteliselt kummaline. Alustades lennujaamast ja lõpetades riietusega. Kaks minutit tagasi möödus minust kalamehekummikutega mees. Hmm... Kuhu ma küll sattunud olen? Vähemalt on lennujaamaputkades hinnad samasugused nagu Eestis - kommipakk või joogipudel maksab ikka mingi 30 krooni (siin siis 15 DKK'd, aga kurssi arvestades teeb sama välja). Oh sa issa ristikene - olen Taani pinnal olnud 40 minutit ja mul on juba igav.

***

Ok, räägime Tallinna pagasijamadest. 20 kg on lubatud, mul oli 27. Lahe. Aga noormees check-in'is oli lahe ja pani mulle kirja ainult viis liigset pagasikilo. See lõbu läks mulle maksma 800 krooni, aga meil tekkis emaga teooria, et see mees seal lauas on oma kaalu valeks kruttinud, et kõik kas maksma või asju ümber pakkima saata, sest minu järel läks mees, kes lendas Souli ja tal oli 20 kilo asemel 31 koma midagi. Ega ma siis ei jätnud oma arvamust enda teada, jagasin ikka selle toreda check-in'i noormehega ka. Ta ainult naeris kavalalt. Väga meeldiv teenindus. Kõike seda ainult 800 krooni eest ja kohvrid jõudsid ilusti kohale ka. Isegi mu puljong ja porgandid olid ära söömata. :) Lennuk läks mul Tallinnast umbes kella poole kahe ajal. Siinkohal suur suur aitäh Signele, kes mind saatma tuli. Oli väga tore sind jälle näha. Poolteist tundi hiljem maandusin Kopenhaageni Kastrupi (oli vist nii) lennujaama kolmandas terminalis.

Kopenhaageni lennujaam on rahvusvahelise lennujaama kohta üks imelik paik. Või äkki on asi taanlastes? Kõik tunduvad nii imelikud. Kalamehekummikutega mehest ma juba rääkisin, nüüd võin rääkida sellest, kuidas mul on tekkinud tunne, et kõik Taani poisslapsed on Nilsid või Jorenid või midagi sellist. Istusin siis lennujaamas ja ootasin umbes tunni aja täitumist minu Kopenhaagenisse saabumise hetkest, kui minust möödus üks pere - ema, isa ja kaks väikest last. Poiss oli nii kahe- või kolmeaastane, heledapäine ja jooksis ringi. Vaatasin siis seda armast last ja mõtlesin, et no see poiss on raudselt Joren (Jören, nagu nad seda siin hääldavad), kui äkki jookseb laps vanematest kaugemale ja noor isa hõikab poisile järgi: "Joren, tule siia!" või midagi sellist. Üritasin meeletult naeru tagasi hoida. No ega mina ju ei teadnud, et ta tegelikult ka Joren on, aga selline täppiminek oli ülinaljakas.

Mul oli Kopenhaagenis oodata kolm tundi, aga see aeg venis pikemaks vähemalt tunni jagu. Umbes kaks ja pool tundi läks aega, et saaksin teada oma värava, kust mu lend Aarhusi [loe: oo(r)hus] siis läheb. Siis hakati ülelennujaamaliste teadaannetega teatama, et ekstreemsete ilmastikuolude tõttu Kopenhaagenis lükkuvad kõik lennud ilmselt edasi ja vajalikku infot oma lennu kohta tuleks otsida ekraanidelt. Suur tänu Mari-Annele, kes mulle Eestist kõiksugu telefoninumbreid saatis, et saaksin oma hilinemisest teatada. Lahe. Vaatasin siis aknast välja ja mõtlesin, kus küll on see ekstreemsus, millest räägitakse. Väljas on -1 kraadi ja langeb laia lund. Puhas tõestus selle kohta, et taanlased on tiba kummalised.

***

Viimaks jõudsin Aarhusi lennujaama siis kui esialgsete arvestuste järgi pidanuksin jõudma ühikasse ehk poolteist tundi plaanitust hiljem. Lennujaam on tõsiselt väike, ilmselt väiksem kui Tartus (kuigi ma ei ole Tartu lennujaamas veel käinud). See on kohe nii väike, et poolteist tundi tagasi väljuma pidanud buss ootas ikka veel selle lennu pealt tulijaid. Bussiga sõitsin siis 95 DKK eest Aarhusi raudteejaama (päris ilus maja väljast), kus Simon mul vastas oli ja mind oma autoga ühikasse viis. Ja teate, mis? Ma olen enne ka rääkinud, et mu tuutorid on kenad, aga no Simon on päriselus veel nunnum kui piltidel. :) Ja Mari-Anne - tal on selline äge habe! Nunnu.

Nojah, siin ma siis nüüd olen. Jõudsin oma ühikasse kohaliku aja järgi umbes kella üheksa (Eestis kümne) paiku ja hakkasin asju lahti pakkima. Jakob ja Simon (minu tuutorid) muretsesid mulle kooli kulul mööbli, mida nad siis nüüd kokku panevad. Nad on jõudnud täpselt nii kaugele, et mul on riidekapp, kirjutuslaud ja jalgadeta voodi. Lisaks kükitab toanurgas ka miski, mis ähmaselt meenutab öökappi, aga vajab veel tõsist tööd. Minu lemmikvidin toas on aga laelamp - seda ei ole. Mul on lüliti, millega seda põlema panna, aga lampi ennast ei ole. Lahe. Aga ühikas üldiselt on väga lahe. Ma ootasin sellist suurt korterelamut nagu Eestis on, aga siin ei ole see üldse nii. Mu ühikas, mis muuseas asub kohe suure kaubanduskeskuse (miski nordcentrum) vastas, on kahekorruseline kollastest tellistest ridaelamu moodi maja. Neli ust (boksi) alumisel korrusel, neli ülemisel. Igal boksil on oma välisuks ja boksi kuulub kolm korterit, mille uksed on sõna otseses mõttes märgistatud kui "korter vasakul", "korter otse" ja "korter paremal". Mina elan siis selles viimases. Igas korteris on kaks magamistuba (kumbki ühele inimesele), väike köök (meil on lisaks pliidiplaadile ka ahi, jess) ja vannituba. Kõik ruumid on niivõrd korralikud. Mul on maas puitpõrandad ja toas on kaks suurt akent (millest ei anna kahjuks välja hüpata, ma proovisin, avanevad ainult paari sentimeetri jagu). Birgit tõi mulle õhtul hilja veel ka teki ja padja, nii et sain peaaegu nagu päris voodis magada (kui jalad ka alla tekivad, on ehk täitsa ehtsa voodi tunne). Aitäh selle eest!

Praegu on kell aga nii palju, et peaks hakkama magama sättima. Homme on vaja kooli jaoks varakult tõusta.

Oli ju aga vaja veel enne magamaminekut teatada, et ma olen elus ja terve ning kui välja arvata tõsiasi, et taanlased on pisut imelikud, tundub siin esialgu täitsa äge olevat.

God nat!

PS! Kui ma lähemate päevade jooksul ei kontakteeru, ei ole tarvis muretseda, meil on siin nii ekstreemsed ilmastikuolud, et ilmselt jääb elu temperatuuri langedes ja lumesaju tugevnedes täiesti seisma. Pärast, kui internet on taas üles sulanud, saan uuesti kontakteeruda.