Esimene koolipäev

Alustama peaks ikka sellest, kuidas ma hommikul kell viis silmad lahti tegin ja enam magama ei jäänudki. Nunnu. Vedelesin siis kella seitsmeni uuesti uinumise lootuses kinniste silmadega voodil ja kui lõpuks villand sai, ajasin jalad alla ning kobisin pessu. Hommikul avastasin kotist kogemata Signe lahkumiskingituse ja tarvitasin selle hommikusöögiks ära. Töötas.
Kella veerand kümne paiku hakkasime Hanaga ühikast kooli poole minema. See ei ole eriline orienteerumisretk, sest suht kogu aeg tuleb minna otse. Mingil hetkel algab veerand tundi vältav pidev tõus, aga no pole hullu. Olen ka hullemat näinud. Kooli poole jalutades pidid mul kõrvad küljest ära külmuma. Väljas oli temperatuur kuskil nulli kandis, aga tuul, olgu nii vaikne kui tahes, puhus ikka ilgelt külmalt. Täiesti uskumatult külmalt. Teel kooli korjasime ühikatest "peale" ka Ewa, Romana, Sungi ja Emy ning liikusime viimased mõnedsajad meetrid kooli juba kuuekesi. Kohale jõudsime täpselt kell kümme (pidime ühikate juures tüdrukute järgi ootama).
Edasi tundus koolipäev lõputu. Algul tutvustused, kus kõik 50 ja midagi rahvusvahelist tudengit pidid end tutvustama - kes oled, kust tuled, millisel kursusel ja miks otsustasid Taani tulla. Njah. Siis tehti meile vajalike ruumide tuur, näidati klasse, stuudioid, sööklat, raamatukogu, tegime oma üliõpilaspileti jaoks pilti. Sain endale vägagi nunnu austraallasest sõbra, kelle arvates mul on kõige haigem huumorimeel, mida ta elu sees kohanud on (ja ta absoluutselt armastab seda). Lahe. Viimase asjana algas kell üks kolmetunnine sissejuhatus taani keelde. See oli naljakas, aga kolme tunni möödudes olime kõik nii läbi, et õpetaja rääkis sisuliselt üksinda. Taani keelest ei mõika ikka suurt mitte midagi. Nojah, enesetutvustusega saan hakkama.
Hej, jeg hedder Gerly. Jeg kommer fra Estland. Jeg bor pa Dania Kollegiet i Finlandsgaade. Jeg struderer journalistik pa Danmarks Journalisthojskolen.
Kõik see käib muidugi tohutu keeleväänamise saatel ja kogu aeg on tunne, et taani keele rääkijatel on midagi suus. Suht veider keel ja see on täiesti ebaloogiline. Võtame näiteks numbrid. Kui enamikus maades moodustatakse neid loogiliselt siis siin tähendab 60 ehk tres tegelikult tredssindstyvene ehk 3x20. Ma parem viitkümment ei hakka lahti seletamagi. Mitte mingit loogikat, ilge matemaatika. Pooli tähti loomulikult ei häältata ja kui oled juba hakanud arvama, et g sõna sees ei hääldugi, ilmneb järgmiseks sõna, kus tuleb g tingimata välja hääldada. Ei mingit loogikat. Õpetaja arvas muidugi vastupidi.
Pärast kooli käisime Hana, Allisoni, Sungi ja Mikaelaga poes, mis asub meie ühikast üle tee. Seal asub ka koolile lähim postkontor, kus Allison ja Sung käisid oma üüri maksmas, et siis koos Mikaelaga bussiga linna teise otsa oma ühikasse sõita. Keeruline. Mina käisin süüa ostmas ja muretsesin endale ka netikaabli. Meie ühikas pole wifit ja nii oleme sõna otseses mõttes juhtme otsas. Noh, elan üle, ma arvan. Jakob ja Simon võtsid päeval minu võtme ning käisid meie taani keele tunni ajal mööblit kokku panemas. Tüdrukud vaatasid küll tiba imelikult, kui Simon mulle selja tagant kõrva sosistama tuli, et kas ta võiks mu võtme võtta, aga mul oli elu naljakas talle taskust võti anda ja öelda, et näeme siis hiljem. Oleks te vaid tüdrukute nägusid näinud. Kuulujutud tulevad mühinal. Hah, meelelahutus missugune.
Meil on muuseas väga äge õppejõud nimega Joren (see on popp nimi siinkandis), kes esimese asjana meile klassi tutvustades süütas küünlad ja ma juba ootasin, et nüüd peame kõik kätest kinni võtma. Ei pidanud, aga saime pika loengu sellest, kuidas peame teineteise vastu ausad olema. Lahe. Nagu hipikommuun. Samas tundub tehnikaga tegelev Hans olevat selline tore sarkastiline meesterahvas. Mulle ta juba meeldib. Ega Jorenil ka viga pole, ta on vahva, veidi kummaline aga vahva.
Koju jõudsime umbes veidi vähem kui tund aega tagasi. Jakob ja Simon olid võtme postkasti jätnud ning ise juba lahkunud. Vähemalt on meil nüüd öökapid, kuigi ma oleksin väga rõõmustanud ka jalgadele pandud voodi üle. Kruvisid ikka ei ole. Eks ma saan vast hakkama. Siis ei peagi kartma, et öösel voodist kukkudes pea vastu öökappi ära lüües kaela murran või midagi. Tunne rõõmu väikestest asjadest. Tegin söögitegemise ajal pilte ka, nii et nüüd saate mu tagasihoidlikust ühikatoast veidikese ettekujutust ka.
Minu voodinurgakene. Voodijalad asuvad muuseas öökapi esimeses sahtlis, nagu ma just avastasin. No ja vaadake minu ilusat põrandat. Väga uhke. Seinad on ehk tiba hallid, aga küll ma sinna ka midagi riputada jõuan.
Minu riidekapi- ja kirjutuslauanurgakene. Mulle see laud kusjuures hullult meeldib, kuigi netijuhet oli selle tagant suht keeruline ühendada.
Köök. See on väike, aga samas väga mugav. Kahele inimesele koos toimetamiseks täiesti piisav ja kui üks just ülemistes kappides ei sori, samal ajal kui teine pliidi kohal askeldab, on mõlemale ruumi rohkem kui küll.
Saage palun tuttavaks minu korterikaaslase Hanaga. Ta on Tšehhist ja ta on lahe. Tegelt ka.
Üritan siin nüüd natukene tervislikumalt süüa kui Eestis ja no tegelikult näevad mu makaronid niimoodi päris head välja. Mis sest, et makaronid, aga tundusid taldrikul igatahes väga tervislikud. Tõime poest kartulit ja kurki ka, nii et mingi päev hakkan ilmselt kartuleid keetma. Mulle küll väga ei meeldi see mõte, aga see on suhteliselt odav ja toidab. Siin on toit lihtsalt nii meeletult kallis, et endale midagi head lubada on luksus. Ostsin hommikuks jogurtit ja süda tilkus verd, et kas pean nüüd paar nädalat nälgima. Loodan, et mitte. Sain liitrise jogurti ainult 15 DKK eest. Kuni arvutama ei hakka, on kõik ok. Lisaks sain poes kinnitust, et mu ISIC töötab siin, nii et mul ei ole vaja raha välja võtta, vaid saan kaardiga maksta. Nägin tee peal ka SEB kontorit, nii et kõik ei olegi hukas. Taanis on ka võimalik pangaasju ajada. Lahe.
Tänase päeva parim hetk oli muidugi see, kui ühika tagatisraha ära maksin ja sain teada, et minu üürimakse sees on ka kõik kommunaalid, nii et midagi lisaks maksma nagu ei peaks. See aga ei seleta kuidagi veearvet, aga no küll me sellesse ka selgust saame. Juuni üüri kohta veel vaadatakse. Ehk peame ise maksma vaid poole sellest ja ülikool maksab ise ülejäänu. No see on natuke parem kui ise täissumma tasumine aja eest, mil sa tegelikult enam riigis ei viibi, kuigi mulle isiklikult meeldiks variant, et ma maksan viimase arve mai eest.
Oeh jah. Kell on kohaliku aja järgi umbes seitse ja ma lähen nüüd vist magama. Selline metsik uni on peal, et silmad ei taha üldse lahti püsida. Samas olen kindel, et kui nüüd magama lähen, siis ärkan hommikul jälle kell 5. Nõme. Eks näis.
Aga teate. Mulle saab Taani helistada ka. Number on +45 53485096. Proovida ju võib. Ok, nüüd vist magama.