10-18. Need olid minu tänased tunnid koolis. Umbes kella kahe ajal olin ma valmis alla andma ja oma hiiglasliku Mac'i ekraani ette surema. Tegin enne kodust lahkumist endale lõunasöögi kaasa, aga kuskil kella ühe ajal tuli tohutu suhkruvajadus ja nii pidin ikkagi kohvikusse vantsima ning šokolaadi ostma. Lihtsalt oli selline tunne, et kui aju kohe suhkrut ei saa, siis see lülitab ennast välja. Ma olen kindel, et see oleks seda ka teinud, niisiis muretsesin endale ühe Bounty, õuna ja mandariini. Neid läks vaja, sest olime Michieliga sõna otseses mõttes hädas. Ma ei tea, mida ta päev otsa täpselt tegi, aga mulle jäi mulje, et ta üritas viis tundi internetist mingit helifaili alla laadida. Samal ajal tegin mina tõsist käsitööd ja üritasin tema sitta kaameratööd kokku monteerida. Vandusin vaikselt omaette, aga üritasin ärritatust mitte välja näidata. Paaril korral oleksin tahtnud ikka täiega vanduda ja vihastada, aga andsin endale õnneks aru, et sellest poleks mingit kasu olnud, sest mu hollandlasest paariline kahjuks eestikeelset sõimu ei mõista.
Päeva tipphetk saabus kella kolme paiku, mil Jören meie klippi üle vaatas ja leidis, et me võiks üht intervjuud natukene tagapoole nihutada. Ma siis üritasin järgnevad 45 minutit välja mõelda moodust, kuidas ma ei peaks eelneva viie tunni tööd selle pärast tuulde viskama, aga kuna ma ei suutnud millegi ilusaga lagedale tulla, jätsin asjad nii, nagu nad olid. Kurat - ma nägin selle kallal pool päeva vaeva ja nii ma ta ka jätan. Jätsin.
Kella nelja või poole viie paiku hakkasime heli monteerima. Tegime algse montaaži vaid intervjuuheli ja kohati sünkroonheliga, aga enamiku materjalist jätsime helita, sest meil oli spetsiaalne helikujundus välja mõeldud. Seda siis hakkasimegi valmislõigatud pildi alla kleepima. Õnneks tahtis Michiel seda ise teha, sest mina olin selleks hetkeks ausalt öeldes kõike muud kui monteerimistujus. Istusin kannatlikult kõrval (justnimelt kannatlikult - ei nihelenud, ei kiirustanud takka, olin kannatlik), juhendasin ja andsin soovitusi, mida võiks muuta või parandada. Ise kättpidi kallale ei läinud, sest tean, kui närvesööv võib olla, kui keegi tuleb sinu kätetööd enda meelest paremaks tuunima. Pilt on minu, heli Michieli teema (kui välja arvata tõsiasi, et võttel salvestas tema pilti ja mina heli). Ausalt öeldes oli Michielil minu toodetud toormaterjaliga palju kergem töötada kui minul tema omaga, aga noh, mis siin enam vinguda.
Mõned minutid enne kella kuute panime asjale tänaseks punkti. Homme on teha vaid tiitrid ja subtiitrid, helitasemete reguleerimine, väike värvikorrektuur ja produkti salvestamine filmina ning seejärel selle plaadile põletamine. Sisuliselt valmis. Vähemalt ei pidanud me täna poole ööni seal istuma. Kahju on neist, kes täna varakult alla andsid ja homme kõik kahe tunniga loodavad teha. See saab tore olema.
Tähtaeg on homme kell 12.00, aga kella üheksast kümneni on meil heli kohta loeng ja pärast seda jääb ainult kaks tundi, millest üsna suur osa kulub materjali filmiks salvestamisele ja plaadile põletamisele. Edu neile, kel pool lugu veel monteerida!
Mina lähen südamerahus magama. Homme saab olema üks tore päev!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar