Seitsmes: back pains and mental torment

Suur aitäh, eestlased, eilse õhtu eest! Mul oli tore, kuigi Janekiga poole öö ajal hirmsa pissihädaga mööda Aarhusi autot taga otsida oli peaaegu tiba liiga ekstreemne. :) Temast oli siiski väga armas mulle küüti pakkuda, kuigi ma oleks ilmselt jala ka koju jõudnud. Kunagi. Mul oli väga hea meel Laura ja Kaupoga tuttavaks saada, sest kunagi ei saa tunda liiga palju kohalikke eestlasi. Järgmisel nädalavahetusel jälle, eks? Ja ma üritan sel korral mitte palavikualandajate ja külmetusravimite mõju all olla.
Ärkasin täna hommikul hilisest kojujõudmisest hoolimata liigagi vara. Arvasin, et kell on vähemalt üks või kaks pärastlõunal, aga tegelikult oli ainult kümme. See oli üllatav. Ma polegi täna eriti midagi asjalikku teinud. Vaatasin päev otsa netist 90210'i ja Ameerika Supermodelli teab mitmendat hooaega. Päris äge. Käisime Hanaga päeval ka poes, kus olid täna kuu esimese pühapäeva allahindlused. Tõin koju natukene liha ka ja valmistasin endale sooja salati kartulist, paprikast, jääsalatist, tomatist ja peekonist. Nämma. Nägi tõeliselt hea välja ja maitses veel paremini. Ausalt.
Homme algab kool varakult nagu ikka, aga ka lõppeb varakult. Saame vabaks juba kella 12 paiku, aga mul on kuri plaan Hansult kaamera võtta ja sellega natukene tuttavamaks saada. Kunagi ei saa liiga palju praktikat olla. Eks ole. Lisaks tahaksin natukene ka Final Cut'i näppida, et ma programmiga tuttavam oleksin ja monteerimine järgmistel kordadel libedamalt läheks. Olen selle nädala ajaga õppinud, et siin on igaüks enda eest väljas ja tegelikult võid niisama istudes vabalt terve semestri mitte midagi tehes üle elada. Ma ei tulnud siia selleks, et lasta teistel kõik enda eest ära teha. Ma tulin siia õppima ja olen valmis selle nimel oma vabad tunnid ohverdama küll. Mul on eesmärgid ja ma kavatsen need täita.
Nii on.
Peaksin magama minema. Mu selg ja kael on täna praktiliselt päev otsa valutanud ning olen üritanud mitmesuguseid taastusravist tuttavaid harjutusi teha, aga need ei taha täna väga töötada. Ehk magasin kuidagi vales asendis või on selg külma saanud. Loodan, et see läheb üle, sest seljavaludega on mul kogemusi rohkem kui küll ja leian, et olen neid oma elus piisavalt taluma pidanud. Lisaks seljavaludele piinavad mind mõtted, mis tiirlevad kogu aeg ühe ja sama keskme ümber. Keeruline on millelegi muule keskenduda. Üritan sellest üle olla, aga kui nüüd aus olla, siis on sellega nii, et mida rohkem ma püüan sellele mitte mõelda, seda kindlamalt mõtted just selles suunas liiguvad. Üht tean aga täiesti kindlalt - kui ma praegu Eestis oleksin, oleks see kõik palju hullem.
Tunne rõõmu väikestest asjadest!