14: Snorri

Ma olen täna päev otsa kodus istunud ja mitte kuskil väljas käinud, sest päeva eesmärk oli teha kõvasti eeltööd homse filmimise jaoks. Ma ei tea ikka veel, mis kell me filmida saame, aga kõik muu on olemas. Ma olen nii kaugel viikingite ajaloos, et ma olen selle alla suht mattumas. Aga ma olengi tegelikult hull ajaloonohik, nii et mul ei ole selle vastu midagi. Päris lahe on tegelikult. Kes oleks võinud arvata, et Taani viikingid on valitsenud nii Taanit, Suurbritanniat, Norrat, Rootsit kui ka mitmeid muid territooriume pea kõikjal Euroopas. Tuntud viikingite nimed on omaette hitt. Siiani olen lugenud näiteks meestest nimega Leif, Thorvald, Brodir, Cnut ja minu eriline lemmik Snorri. Mehed on tõelised murdjad, vallutajad, sõjamehed ja kangelased, aga nimed on sellised, et anna minna. Iseenesest on sellesse ajaloo osasse süvenemine hullult põnev, sest see on midagi, mida meile koolis väga ei õpetata. Nagu näiteks ka see tõsiasi, kuidas taanlased Eestist oma lipu said. Räägitakse, et said ja kuidas said, aga miks nad üldse Eestisse tulid, ei leia ajalootundides erilist kajastamist. Tegelikult on asjad nii, et eestlased olid tollal kõvad mereröövlid ja pea sama head viikingid kui skandinaavlased. Eestlased rüüstasid aastaid Taani rannikualasid ja nii ei olnud vaestel viikingitel muud teha kui üritada meile kätte maksta. Nii nad siis tulid, nägid ja võitsid.
Oh, ma olen sellest ülesandest juba nii vaimustuses, et mul on kahju, et ma ei saa Michieliga rohkem koostööd teha. Meil on mõlemal tohutu vaimustus oma erialast ja natuke kurb on vaadata, et teised sellesse samasuguse kirega ei suhtu. Njah. Ma olen kohati ikka liiga innukas, aga ma ausalt öeldes ei näe, et see kuigagi halb oleks.
Pöördun nüüd tagasi oma viikingite juurde. Snorri ju ootab. :)