Ma tegelikult ei taha sellest rääkida ja õnneks või kahjuks ei olegi siin kedagi, kellega sellest rääkida, aga ma mõtlen sellele kogu aeg. Mul on nii palju küsimusi ja mitte ühtegi vastust. Olen üritanud neile küsimustele ise vastata, aga ma ei saa. Ma saan vaid oletada, aga ma ei tea tegelikult tõde. Äkki ei saagi kunagi teada. See ajab mind hulluks. Mulle ei meeldi lahenduseta olukorrad, lahendamata probleemid. Mulle ei meeldi jätta asju nii nagu nad on ja vaadata, mis saama hakkab. Mitte selliseid asju, sest ma tean, et mitte midagi ei saa. Mitte midagi ei juhtu. Ma olen väsinud ootamast, et kuskil käib mingi klõps ja sünnib mingi ime. Olen väsinud otsimast vastuseid küsimustele, mida olen endale nii palju kordi esitanud. Neid vastuseid ei tule enne, kui nad on kõva häälega välja küsitud, kuid see ei ole võimalik. Kuidas saab küsida kelleltki, keda ei ole siin? Probleemiks ei ole füüsilised piirangud nagu kaugus, aeg või muu selline. Probleem on milleski muus, aga ma ei tea, milles. See on mu esimene küsimus. Kõige suurem ja teravam. Kõige ületamatum. Ja ometi tahaksin just sellele küsimusele saada vastust kõige esimesena. Milles on asi?
Küll oleks hea, kui tegelikkuses saaks ka võtta karikakra ja hakata siis selle õielehti ühekaupa ära kiskuma, kaaludes iga lehega kahe variandi vahel. Ma saaks nii vastuse väga paljudele küsimustele. Tegelikult piisaks ka sellest, kui saaksin vastuse kasvõi ühele...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar