19: postkaardid

Täna vaatasime üheskoos meie superägedaid olemuslugusid. Kaheteistkümne inimese peale kuus lugu ja meie oma vaadati viimasena. Esimene paar tegi loo kodus 60 roomajat pidavast mehest (ma ei vaadanud sellest peale algus- ja lõputiitrite mitte midagi), teine parkuuriga tegelevast noormehest, kolmas tsirkuseartistist, neljas orelimängijast ja viies Inglismaalt Taani kolinud baarmenist. Imelikult kombel olid kõik lood meestest. Meie oma surnud viikingist ja muuseumist. Õppejõule meeldis meie idee, selle originaalsus ja meie suur soov end kindla peale juba kursuse esimestel nädalatel kaljult alla kukutada. Meie õnneks oli mõni meeter allpool turvavõrk, mis meid kaljuservale tagasi pillutas. Õppejõu hinnangul oli meie lugu mõningatest tõsistest tehnilistest altminekutest hoolimata parim. Väga hea. Kõik ei olnudki asjata. Algus õppejõule ei meeldinud ja siin sain mina tohutult tigedaks, sest mu paariline lõi mulle tol hetkel noa selga ja teatas, et tal pole õrna aimugi, miks me sellise alguse kasuks otsustasime. Mida iganes! Ma oleks tahtnud talle sealsamas rämeda kõrvakiilu anda. See oli meie otsus ja ta määris selle vea ainuüksi minu kaela. Tõbras selline. Ma võin süü endale võtta, aga selles paadis oli teine aer ka ja see sõudis täpselt samas suunas. Nojah. Kokkuvõttes võib asja õnnestunuks pidada. Tehtud. Neli veel.
Rääkisin täna õppejõule ka oma lõpuprojekti ideest. Ilmselgelt ei olnud ta vaimustunud, aga mulle iseenesest see mõte meeldib. Vähemalt ei olnud ta vastu, vaid palus mul veel järele mõelda, kas ma tahan vaid ühele asjale keskenduda. Eks ma veel uurin seda asja ja vaatan, mis saab. Kaalun seda mõtet natukene ja kui ma midagi geniaalsemat ei leia, ajan ikkagi oma joru lõpuni. Teen või üksinda, aga tehtud peab see saama!
Päeva märksõnadeks võiksid täna olla "Teine perekond" ja "Kolm aastaaega". Aru ei peagi neist saama. Mina saan. Pidin nad lihtsalt üles kirjutama.
Nägin täna postkontoris superägedat postkaarti. Tõeliselt lahe. Tõeliselt kirves ka, aga ikkagi lahe.
Ees ootab pikk nädalavahetus. Kolm vaba päeva, mille jooksul on plaanis unevõlga likvideerida, pesu pesta, kooli jaoks lugeda, lumememme ehitada, koristada ja teha midagi ainult enda jaoks. Homseks erilisi plaane pole, aga pühapäeval lähen teiste eestlastega Golden Lionisse Pub Quizile. Ilmselt peaksin homme nalja pärast natukene valmistuma. Ei ole ju kunagi paha natukene Inglismaa kohta lugeda. Hah.
Millalgi järgmisel või ülejärgmisel nädalal läheme kursusega kinno. Kool teeb välja, sest film on dokumentaal ja seega meie jaoks nagu õppematerjal. Fine by me. Märtsis sõidame ühe teise kursusega (Europe in the World) kuskile Taani saarele (Samsö) taastuvenergia kasutamist kajastama. Yeey. Kolm päeva keset mitte midagit, kusjuures peame kogu kaameravarustuse (kuus komplekti) ja paar-kolm arvutit koos salvestusmakkidega kaasa vedama. Can't wait. Kõige magusam kirss selle tordi peal on tõsiasi, et kui Jören meie sõidu jaoks kuskilt Taani energiafirmast toetust ei saa nagu ta tahaks, siis tuleb meil igaühel käia välja 100-125 Eurot, mis on summa, mille eest saaksin hoopis koju sõita. Arvake ära, kumma ma valiksin.
Aga üleüldiselt, kui ilm välja arvata, on elu siin täitsa ilus...