15: one British town you've never heard of

Ajan mina siis koolis inglise keeles kahe hollandlase ja ühe soomlannaga juttu, kui märkan, et üks jube kompu kutt kuulab ka, mis me räägime. Pöördun siis tema poole sõnadega: "Well, hello there. How do you do?"
Selle peale kompu naeratab (ja läheb veel kompumaks, sest ta põselohud on võrratud), tervitab ja astub lähemale. Teatab siis oma võrratu naeratusega: "Hello, I'm James. I'm from England too. Which part do you come from?"
Mina vastu: "Eastern."
Tema: "Really? Like York or Canterbury?"
"Like Europe actually. I'm from Estonia."
"It must be terribly small then."
"1,3 million people living there."
"Interesting. I know there's a country with such a name, but a town in England called Estonia comes as a surprise for me."
"For me too. Maybe that's why I am from the country version of this little British town of yours."
Ja ta punastab, vabandab ja teatab, et ta pidas mind inglaseks. Hahaa.
Päeva nali. Mul on tunne, et me hakkame selle James'iga veel väga hästi läbi saama. :)

Kui nüüd aga päevast rääkida, siis kella kümneks loivasin koolimajja, et Michieliga kokku saada, oma kaameravarutus kaasa võtta ja Viikingimuuseumisse minna. Pidime koolist kaasa võtma nii kaamera, statiivid, helisüsteemid kui ka valgustuse, sest tundus, et meil võib seda kõike muuseumis vaja minna. Toppisime osad asjad üksteise sisse ja saime kokku neli väga rasket kotti. Loivasime siis number 14 bussi peale ja sõitsime mõlemad ilma piletit ostmata (sest see kuramus maksab siin 19 DKK'd) kesklinna. Häbi mulle, et ma jänest sõitsin, aga rahast oli kahju ja jala ei tahtnud minna. Ausalt on häbi.
Kesklinnas tassisime oma asjad muuseumisse, kusjuures pangas, millest pidime muuseumisse pääsemiseks läbi minema, ei teinud keegi teist nägugi, kui oma tavaariga sealt läbi marssisime. Meil läks filmimiseks neli tundi ja miski ütleb mulle, et on väga võimalik, et peame mõningate võtete tegemiseks homme tagasi minema. Hans (muuseumi kuraator) kinkis meile viikingitest rääkiva raamatu. Ülivinge. Olen seda siin nüüd lugenud ja absoluutselt armastan seda raamatut. Ausalt.
Kui olime enda arvates filmimisega ühele poole saanud, läksime kogu oma kraamiga bussi peale. Seekord ostsime suurte südametunnistuspiinade tõttu pileti. Jumal tänatud, sest kuigi Michiel ütles, et tema pole mitme nädala jooksul kordagi kontrolli näinud, siis minu õnn ilmutas end taas ja kontroll tuli just selle bussi peale. Õnneks oli meil pilet olemas ja pääsesime 700 DKK suurusest trahvist imekombel. Küll oli ikka hea mõte see 19 DKK'd just selle bussisõidu peale kulutada.
Tassisime oma kraami kooli kindlasse kohta tagasi ja vaatasime lindid üle. Pole paha, aga eks näis, kas me seda materjali ka monteerida saame. Homme selgub kurb tõde. Kui kurb, selgub ka homme kell 10, mil Michieliga koolis kokku saame, et oma klassist esimesena monteerimisega alustada. Vähemalt on meil siis veel aega vajadusel uusi võtteid teha ja midagi ümber kirjutada. Good planning. Keegi teine mind ju ei kiida, pean seda ise tegema.
Et see 19 DKK'd maksnud pilet kehtib kaks tundi, sõitsin koju ka bussiga. Number 124 viib mu koolist koju ainult 7 minutiga. Päris lahe. Nüüd ma siis vedelen siin ja loen seda viikingiraamatut. Palju õnne lastele, kelle nimed on Helgrim ja Hilgrim, sest need tähendavad taani keeles vastavalt peaaegu kole ja totaalselt kole. :P