Ammu kadunud armastuskirjad...

Olen täna päev otsa kodus majandanud, oma asju lahti pakkinud ja tuba koristanud. Üht riiulit koristades ja oma asjadele ruumi tehes leidsin muude asjade vahelt järgneva kirja:

"Hei,
ma vaatan sind. Sa oled seal väikesel voodil ja magad. Kas sa näed und?
Nii väga tahaksin ma sinu kaisus magada, aga kardan su äratada või sulle haiget teha. Sa oled nii ilus, mis sest, et teki alt, mille sulle just peale laotasin, paistab välja vaid pool su nägu ja jupike mõlemast käest. Ja kuidas ma soovin võtta valu su käest, võtta selle kätte ja igaveseks seda sinust eemal hoida.
Ma hoolin sinust väga ja mulle on oluline, et sul oleks hea olla. Sa ei suuda aimatagi, kuidas ma vahel enesega võitlen, et meil koos parem oleks. 
Õnn ei kuku sülle, sest sinna ei oska teda keegi oodata. Kui aga käed embuseks ette sirutada, võib õnn sulle käte vahele joosta.
Ma loodan, et saad hästi magada...
Ma armastan sind,
kallis!
Sinu musi, 04.03. ...
PS! Oled minu väikene ingel, mis sest, et aeg-ajalt põrgulike mõtete ja tegudega!"

Kiri on kirjutatud tavalisele ruudulisele vihikulehele ja ma isegi mäletan, et kui tollal ärkasin ja enda kõrvalt kirja leidsin, magas selle kirjutaja mu voodis, samal ajal kui mina oma venna vanas voodis kerra olin tõmmanud. Ja mida muud ma saingi teha, kui talle mõnusasti kaissu pugeda.
Täna seda kirja lugedes tulid meelde vanad head ajad. Me ei ole mitte alati niimoodi suhelnud nagu praegu. Ma ei kahetse midagi, mis on olnud, ega seda, kuidas asjad on läinud. Kogemata leitud vana armastuskiri aitas lihtsalt meenutada, et elu on tegelikult ilus ja alati, isegi kui sa seda ise ei tea, on kuskil keegi, kes sind armastab.
Nii on.
On hea, et mul on ammu kadunud armastuskirjad, mis seda aeg-ajalt meelde tuletavad, kui ise olen liiga pime, et taibata.

Täna rääkis ema mulle esimest korda oma ülikooliarmastusest. Esimesest tõelisest armastusest ja sellest, miks temast ei saanud mu isa. Uskumatu, kuidas meie elus on peidus tõelised armastusromaanid - suur armastus, õnn ja valu, kohtumised ja lahkumised, elu oma julmuses. Nüüd ma tean, miks ema vahel mind nii vaatab, nagu ta mind vaatab, ja küsib seda, mida ta ikka küsib. Ei ole palju neid, kes on kedagi sügavalt armastanud ja siis, enne veel, kui koos on tõelist õnne tundma saadudki, seisnud selle inimese haua serval, et temaga igaveseks hüvasti jätta. Aga me mäletame. Me meenutame. Ja tunnistame me seda endale või mitte, me ikkagi armastame.