Nüüdsest on mul teist jälle ükskõik. Sama suva nagu teil minust on olnud. Ja teie jutt on mulle samasugune müra nagu minu oma teile. Teie mured jätavad mind sama külmaks kui minu omad teid.
Miks?
Miks mitte? Miks pean mina hoolima, kui teistel on suva? Miks ei või mina olla mõrd, kui kõik teised nii käituvad? Miks pean mina oma südame teie jalge ette asetama, kui teie ei ole nõus minu heaks midagi tegema? Miks pean mina kõigest rääkima, kui teie olete vait? Miks on see, mis mulle meeldib, nii nõme, aga teie eelistusi pean takka kiitma? Miks pean mina leidma aega, kui teil on kiire?
Miks?
Sest ma võin. Aga nüüd ma tean, et ei pea.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar