Olen siin hoolega lugenud ajakirjanike elulugusid ja mitmeti targemaks saanud. Meie kirjaneitsid, telemaja parmud ja raadiokalad on hämmastavad inimesed. Kahjuks neist paljusid enam ei ole. Tõeliselt kahjuks. Aga samas on mitmed neist tänaseni meie seas ja mõned ka töötavad meiega kõrvuti.
Siinkohal tuleb meelde, kuidas Helgi suvel rääkis meile mehest ja sõnajalaõitest ja sellest traditsioonilisest Jaani loost. Laura, kas sa mäletad veel, mis Jaan Helgile sõnajalaõie leidmise kohta ütles? Mina mäletan. Ja selliseid lugusid on vanematel ajakirjanikel sahtlite kaupa võtta.
Nõukogude riigile haua kaevamisest Sakala nime taasennistamise kaudu, raadiolindi kleepimisest imepisikeste tükkide kaupa, telemaja joomingutest rõhuva surve tõttu ja paljust muust. Tihti mainitakse Juhan Peeglit. Kui paljud vanad tegijad ei ole tema käe all päevagi õppinud? Targem oleks küsida, kui paljud neist tegijatest seda asja üldse koolipingis õppinud on. Vähesed. Aga see ei tee neid kehvemaks. Neil olid omad teed käija, omad lood kirjutada ja ajalehed toimetada. Nad said hästi hakkama.
Ka noorematel, kuid ometi vanadel tegijatel on omad jutud rääkida. Siinkohal räägitakse Peeglist rohkem. Räägitakse legendaarsest Päntri ühikast, ajakirjandusest asfaltväljakutel ja Kuperjanovi haual, selgitustest vaibal ning arukatest lollustest igal pool mujal.
Meil ei ole enam sellist aega. Meil puudub tsensuur kui selline. Me ei tunnista teda, mis sest, et tsensuuri vahe tera meie kõigi pea kohal ripub. See tsensuur on raha, kasum kui soovid. Tundub veider? Mõtle vähe, ehk on mul õigus. Aga on võimalik, et eksin rängalt. Siis paranda mind, sest mina ei ole üle poole sajandi ajakirjanik olnud, ma olen vaevalt viiendiku sajandist elanud ja tarkust pole mul mingisugust. Kuid vaata, et sina ei eksiks, sest kahte lolli enam andeks ei antaks.
Meil on hea ajakirjanikuelu. Põhimõtteliselt tee, mida tahad, peaasi, et lugejaid/ kuulajaid/ vaatajaid oleks. Ei pea me kellegi ees aru andma. Kui läheb viltu, pakid oma arvuti ja kolistad järgmisesse toimetusse. Kui kolistad. Ilmselt taipad poole nooruse pealt, et oleksid pidanud ikkagi ärijuhtimist õppima ja ärikas sust saabki. Njah, pole hullu. Vähemalt oled rikas.
Tegelikult ei ole ju vahet, mida on ajakirjanikud enne meid teinud. On istutud Peegli loengutes, lollitatud ülikooli sammaste vahel, süüdatud küünlaid Kuperjanovi haual, toimetatud üksinda tervet lehte, mõeldud lugeja tarbeks välja terveid perekondi, "unustatud" fakte ja palju muud. Oluline on see, mida meie suudame korda saata.
Rein Sikk on öelnud: "Aga tee ükskõik mida, peaasi, et teed südamega. See on kõige tähtsam. Ja sellest, kas asi on tehtud niisama või südamega, saab lugeja, kuulaja, vaataja ka alati aru. Vist sellepärast meie - ajakirjanike - südamed nii kiiresti kuluvadki."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar