Jah. On küll hale. Tegin draamat endale teadmata. Tähendab see loomulikult seda, et tunnistasin inimesele väga külmalt (nii tundetult/emotsioonitult kui see vähegi võimalik on), et lähen robustselt vara magama, ja sellest järeldati, et olen pahane. Hmm. Enam nii ei tee. Ja ma ei mõelnud praegu magamaminekut. Olin tõepoolest väsinud ja iga kord, kui veel nii väsinud olen, lähen taas magama. Just.
Siis tegin draamat teadlikult. Tegin seetõttu, et mind häirisid mõningad pisiasjad inimese käitumises. Ma ei saa sundida teda seda muutma, aga nüüd ta vähemalt teab, et mind häirib. Iseasi on muidugi see, kuivõrd teda kotib ja kas ta kavatseb sellega midagi peale hakata. Njah.
Kool oli jama. Igavam kui teisipäevad harilikult on, nii et sellest ma ei räägi.
Tegin tööd ka. Vähe, aga tegin.
Tulin koju, et kirjutada üks vihane blogisissekanne. Istusin juba arvuti tahagi ja logisin blogisse sisse, kuid sissekandeni ei jõudnudki. Enne jõudis isa mulle helistada ja ligi viis minutit nutta. Jah, mu isa nuttis. Mis siis? Algul oli raske temast aru saada, aga kui ta sõnum kohale jõudis, pidin äärepealt telefoni maha pillama. EIIIIIIIIIII... Meie peres ei juhtu nii. Seda ei olnud vaja. EI! Oh :( Ja sellistel hetkedel, usu, Laura, või mitte, mind tõepoolest ei koti absoluutselt, et Marko nüüd Orkutis committed on!!!
Oeh. Raskused. Musil telefoni otsas nutmine oli muidugi suht viimane asi, mida mul vaja oli. Aga mõtted suutis ta mujale viia. Aitäh!
Jaapani keele möll. Õhtune jooks oli pingemaandaja.
Apelsinimahlad jääga.
Tuttu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar