Täna on mingi kummaline päev. Olen enda jaoks teinud müstilisi avastusi. Olen täna tunnistanud asju, mida ei ole kunagi varem tunnistanud, mida olen eitanud. Olen viitsinud teha väga vähest, kuid saanud hakkama üllatavalt paljuga.
Avastasin, et mul on palju inimesi. Häid. Halbu. Ilusaid. Koledaid. Sõbralikke. Tigedaid. Optimiste. Pessimiste. Armsakesi. Kullakesi. Karvaseid. Sulelisi. Ja neid kõiki ühendab see, et millalgi on nad kuskil teinud midagi nii imearmsat, et nad on mulle üliolulised. Ja mul on hea meel, et nad on olemas.
Olen mossitanud ja olnud ütlemata nõme. Ja siis mingil hetkel läks see üle. Hakkasin vist normaalseks. Kasvasin suureks.
Loengusse, kuhu tahtsin kindlasti jõuda, ei jõudnudki. Pidin hoopis netitelefoni kaudu peetaval koosolekul olema. Aru ei saanud eriti midagi. Ehk jõuab hiljem kohale. Üritasin ühest ainest puudumist kompenseerida teise jaoks eriti hästi ette valmistamisega. Nüüd ma siis olen - ilus, tark ja osav mina kell kümme õhtul niisama, sest kõik P.P. asjad on tehtud. Imelik on.
Tuttu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar