Käisin täna Eedeni juures vaatamas, kuidas Tartu Kalev ja siis see miski Tiit Soku treenitav Nybiti tiim korvpalli üritasid mängida. Eesti meistrivõistluste veerandfinaalid on. No mäng oli küll selline, et tuli tahtmine kõva häälega naerda või siis lihtsalt nutta. Me ei mänginud põhikoolis tüdrukutega ka niimoodi. Mehed olid rohkem põrandal pikali kui kuskil mujal. Täiesti hirmuäratav. Tartu kaotas 66:69, aga et veerandfinaalides mängitakse kahe võiduni (jah, Taavi, ma tean seda) ja nüüd on mõlemad meeskonnad korra võitnud, on Tartu Kalevil veel võimalus poolfinaali jõuda. Tallinna fännid olid muidugi omaette ooper. Röökisid ja nõmetsesid oma lollakate laulukestega. Eks neil oli põhjust ka. Tantsutüdrukud olid ka olemas. Naerukoht. Aga Taavile nad meeldisid. Loodetavasti nad arenevad veel. Igas mõttes. Mõned kompud olid ka platsil. Timmu ja Tanel. Uuh. Tartu omades kompusid ei olnud. Aga lohutuseks võin öelda, et ega Tanelist platsil ka erilist asja ei olnud, nii et ta saab küll ainult nunnususele loota. Aga seda tal vähemalt jagub.
Tegelikult meeldis mulle selle õhtu jooksul mängijate tööst enam ajakirjaniku töö. Väga lahe oli vaadata, kuidas inimesest ajakirjanik sai. See, kuidas ta mingist numbritejadast sellise normaalse jutu sai, oli lihtsalt super. Jah, olen fänn. Nii meeldis. Täiesti haige. Ma olen ikka veel hullult äksis selle pärast. Aga see oli lahe. Jeebus. No ma ei saa üle. MEELDISID. Meeldib.
Ok, ma lõpetan nüüd ära, muidu hakkan veel haigemat juttu ajama või jätkan oma kiidulaulu.
PS! Olen fänn.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar