Kas teate seda tunnet, kus ühel hetkel mõistate, et olete oma elu täiesti valesti elanud? See on selline hetk, mil saate halva uudise ja järsku taipate, et olete siiani teinud kõike valesti. Ma ei arvanud, et mul veel selliseid hetki esineb.
Esimene selline hetk oli mul siis, kui olin 12 ja pärast pimesooleoperatsiooni kanderaamil üles ärgates taipasin, et ei saa hingata. Siis oli tunne, et olen jätnud ütlemata sõnad, mille ütlemiseks ei pruugi mul enam kunagi võimalust tulla. Mul oli see võimalus, kuid sõnad on ikkagi ütlemata.
Teine hetk oli siis, kui mul pärast mandlioperatsiooni kanüüli vahetati ja veen ära lõhuti ning õde minema jooksis ja minu veritsema jättis. Siis tundsin, et on nii palju inimesi, kellele võinuks nii paljut öelda, kuid needki sõnad on ütlemata.
Kolmandat korda oli see tunne täna, kui kogu mu viimase aja pingutus liiva jooksis ja mulle puust ja punaselt selgeks tehti, et kogu sellest jamast ei ole mingit kasu olnud. Nüüd ma tunnen, et olen öelnud ja teinud liiga palju. Ja vahet ei ole. Nüüd ei ole mul võimalust seda kõike heaks teha. Enam mitte.
Öelda saab miljoneid sõnu, kuid katsuge neid tagasi võtta, nii et juba lausutud sõnad ka tegelikult unustataks.
Ma olen teinud kõik valesti. Kõik.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar