Hah! Armastus on peale tulnud. See kevadarmumine. Täiesti arutu, põhjendamatu armumine, mis ei vii mitte kuhugi. Aga ta on mul olemas. Ja, oi, kui õnnelik ma selle üle olen.
Tegelikult ma ei tea. Armumine see ilmselt ei ole, sest objekt on puudu. Lihtsalt mingit sorti kevadeufooria. Selline põhjendamatult hea tuju ja naeratus kõrvuni.
Ma tegin täna elus esimest korda kartuliputru. Kas kujutate ette? Ma tegin kartuliputru ja sain sellega suurepäraselt hakkama! Mitte, et see tegelikult eriti keeruline oleks, aga teadmine, et ma ikka oskan seda teha, on super. Ma kõlan juba nagu mingi hullumeelne. :D Siis jooksin paljajalu mööda vihmast märga ja libedat muru, et pudru peale rohelist sibulat ja murulauku noppida. Ja see oli meeletult mõnus. Toomingad õitsevad ja pärast tänast kerget vihma on kogu õhk nende magusat lõhna täis. Kõik see rohelus ja värskus on nii mõnusad, et millelegi muule on raske mõelda. Nii hea oli jälle kodus olla. Maal on ikka täiesti teistmoodi kui linnas. Ootan juba reedet, et saaks taas maale murule jooksma. Paljajalu. Oh, kui ilus on elu. Õnnelik.
4 kommentaari:
You fail at revenge.
:D kas sa seekord ei sulatanud kartulipudru tegemise käigus mõnd kannu või potti üles? :D
Ei.
See oli nii õel praegu.
:D
ei, üldse ei olnud, lihtsalt kontrollisin... nii igaks juhuks :)
Postita kommentaar