Oh see eilne õhtu oli metsik-metsik-metsik. Endal suht paha olla palavikust ja kõigest muust, liikusin Loora poole korvpalli vaatama. Ei suutnud uskuda seda, mida nägin. Ei mõistnud, miks Rock maa-ala kaitset mängib, sest see ilmselgelt ei töötanud nii nagu vaja. Kalev jooksis sellest lihtsalt läbi või viskas kolmepunktijoone tagant, kuhu tartlased vastu ei läinud. Tundus jube. 
Ikka lootsin, et Rock võtab ette midagi müstilist ja võidab, nagu tal kombeks on. Kolmandal veerandajal tundsin, et jalavalu ja palavik teevad oma osa ning küsisin Looralt ibumentini. Sain ka. Kui Kalev juba 23 punktiga juhtis, tõusis Siim püsti ja andis märku, et läheb koju. Veensime ta ümber. No ei saanud veel alla anda. Aega ju veel oli. Taavi aegajalt helistas ja tundis muret, kas ta peab tööd tegema või mitte. 
Ma pole veel kedagi nii rõõmustamas näinud, et Kalev 19nega ees on. :D Siis aga jäi vaid viis minutit mängida ja kõik hakkas muutuma. Vaikselt läksid sisse Rocki vabavisked ja see, et Kalevil võistkondlikud vead täis olid, sai märgiks, et mäng muutub kardinaalselt. Hetkeks mäng peatati, et Kullamäe saaks läätse silma tagasi panna, mis oli naljakas. Aga edasi kõik sujus. Tartlased olid taas jalgel ja tegid seda, mida nad alati teevad - mängisid meeskonnana, skoorisid ründel ja olid halastamatud kaitses. Kalev ei saanud kaitsest läbi, kuid Rock võttis üha järgi. 
Kui tuli Leppiku kolmene, olin täiesti veendunud, et seda mängu Rock enam ei kaota. Teini kolmene kinnitas seda ja Gerdi kaks tabatud vabaviset olid lihtsalt kaks punkti, mida me enam ei vajanud. Lihtsalt ilus.
Pärast mängu avasime Siimu kaasatoodud šampuse. Mõnus. Kuigi selle tableti peale hakkas alkohol vaikselt väga imelikult mõjuma. Iseenesest ei tohiks nad midagi hullu olla, aga palaviku ja kõige muuga oli olukord enam kui koomiline. Olin tõsise laksu all. Parem ja vasak silm nägid erinevat pilti. Vasak nägi seda, mida nägema pidi ja täiesti selgelt, aga no parem oli midagi märksa ilusamat. :P Ma parem ei täpsusta. Ma ei saa sellest vist iial üle. :)
Suundusime siis Looraga toimetusse, kus tegime pitsat ja teed ning kannatasime minu laksu all - või õigemini sellest tingitud lolli jutu all. Õudus ruudus. Või kuubis või kuskil veel kõrgemas astmes. Mingil hetkel liitus Virge ja kolmekesi möllasime kordamisküsimustega, mis oli eriti haige, sest ma olin tõeliselt veidras konditsioonis ja ei ole ise ka kindel, mida ma rääkisin. Kompendiumi tõlkimine oli eriti haige, aga see kukkus üllatavalt arukalt välja.
Kui kuskil poole kaheteistkümne paiku toimetusest lahkusime, pidi Laura äärepealt bussi alla jääma. Mina naersin, et näe, Virge, nüüd ajavad Rocki poisid Loora alla. Endal ei olnud mul muidugi õrna aimugi, kelle buss see oli, kuid minu haiglane olek kujutas ette, et nägi bussis Russakut. Vasaku silmaga muidugi. Kui buss minust ja Virgest väga aeglaselt möödus, selgus, et bussis ongi Rocki mehed. Ma ei tea, mis küll ajendas mind neile lehvitama, aga enda meelest nägin Leppikut samaga vastamas. Virge veel kinnitas, et keegi lehvitas, nüüd saan aga ainult ennast uskuda, et see oli Silver. Njah.
Seejärel patseerisime raamatukogu juurde ja seal ühikasse, kus ma suht kohe voodisse kukkusin ja üsna momentaalselt magama jäin. Siis helistas Taavi ja tahtis mingit jalkatulemust. No mida perset! Mees, ma magasin! Ega ta ei saanud mulle seda ka, mida ma palusin, nii et jah. Igatahes magasin ma pärast seda südamerahuga kella kuueni ja siis oli üles saamine juba üsna keeruline. Aga möödunud õhtu oli äge. Üsna imelik, aga äge.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar