Kolmnull

Tänane algas kolmetunnise bussisõiduga Tallinnasse. Sellest enamus möödus pooleldi unes, sest see reede-laupäeva väsimus oli täiesti välja magamata. Pealinnas oli esimeseks sihtpunktiks Stockmanni piletilevi, kust sai ostetud kaks piletit tänasele kossumängule. Just kaks, sest Signe oli lahkelt nõus mu sünnipäeva afterparty täna kossuplatsi ääres maha pidama. Mõeldud-tehtud.
Kella neljast istusime kahekesi juba õndsate nägudega Saku Suurhalli 107nda sektori kuuendas reas. Meist mitte nii eriti kaugel istusid Kalevi fännid, kes olid üsna lärmakad, kuid märksa vaiksemad kui Rocki omad. Saal oli kuidagi veidralt kõle ja publik oli mängijaist nii kaugel. Ei olnud sellist sulandumistunnet - isegi Kalevi pooldajad, keda oli saalis selgelt rohkem kui vastaste pöidlahoidjaid, ei suutnud leida sellist ühist keelt ja ühtset rütmi nagu tartlased ülikooli spordihoones. Positiivne oli ehk see, et istuda oli tavalisest mugavam.
Ja siis läks lahti šõu. See tähendab, et Rock oli väljakule jooksnud, tuled kustutati ära ja Kalevi meestel lasti juba enne algusvile kõlamist valgusvihus üle platsi lipates higistada. See oli eriti ülepingutatud ja seeläbi veelgi labasem kui meeleheitlikud ässamiskatsed tavaliselt on. Heakene küll. See sai õnneks kähku läbi ja kõlas hümn Birgit Õigemeele esituses. Otse loomulikult ei suuda eestlased ära õppida seda, et pärast hümni ei plaksutata. Njah. Ja kõlaski vile.
Algul ei saanud minema ja siis tundus, et jäädakse päris paigale. Kuidagi raskelt tundusid need korvid tulema, seevastu vigu tõmmati aga kui varrukast, mida neil meestel ei olnud. Aga põnev oli, sest mäng oli tasavägine. Mõningad kukkumised andsid asjale kohe erilist vürtsi juurde. Mis saakski olla ägedam kui see, et mängijad käpuli mööda põrandat roomates palli taga ajavad? Naljakas oli küll. Mängust muud nagu eriti meelde ei jäänudki, sest ei olnud üldse hea olla. Võõras kant. Vastik kant. Nojah, mainiks siis seda ka, et Rock võitis.
Mul on viimastest minutitest miskine video kah, mille ma juhtmega kohtudes siia ka üles riputan, sest mul on kindlaid andmeid, et mõningaid inimesi see huvitab (jah, M, see on sulaselge vihje sinu absoluutselt arusaamatule vihjele).
Väljaspool mängu toimus aga nii mõndagi häirivat. 1) Tantsutüdrukud. Õõh. (Signe, sa tead küll, mida ma silmas pean.) Võin ainult kõrgemaid jõude tänada, et Rocki tantsijad oma kostüüme sexshopist ei muretse. 2) See tüüp, kes iga natukese aja tagant mikrofoni karjus: "Kalev võidab täna. Kalev peab võitma." jne. (Mängu lõppedes kõlas tema "Eks Kalev võidab kolmapäeval" üsna haledalt. 3) Karud. 4) Seesama mikrofoniga tüüp, kes ei saanud rahva viskevõistlusele meelitamisegagi hakkama. (How sad is that?) See, et Kalevi fännklubi Travis Reedile kujukese kinkis, oli ütlemata armas tegu, aga seegi ei varjuta fakti, et nad on üsna ebaviisakad fännid (loe: matslikult käituvad pealinna nõmedikud, kes ei oska kaotada).
Pärast mängu kuulasime Rocki fännklubi võidulaulukesi ja liikusime siis aegamööda Õismäe poole. Tegime Signega linnaosale tiiru peale. Jõudsime isegi "lombi" juures romantikat teha. :D Iseenesest oli vahva temaga jälle rääkida. Polegi ammu saanud niimoodi. Me küll alles hiljuti saime taas kokku, aga no see oli miskit muud. Täna oli märksa parem.
Siku, sa pead mulle neid meie tänaseid supertsitaate meelde tuletama!
Et niigi segast sissekannet veelgi segasemaks ajada - kolm-null. Punkt.