B-girl

Selle kevade saatus on olla igavene B-tüdruk. Aga ei ole viga. See on parem, kui eelmisel korral, nii et kokkuvõttes võib rahul olla.
Kas ma üllatan kedagi, kui ma ütlen, et olen väsinud? Ilmselt mitte. Aga ma ütlen ikkagi. Olen väsinud, kuid õnnelik. Nii väsinud, kuid samas nii õnnelik. Sest elu on ju lill.
Täna jälle Peterburi maantee seiklused. Jäin mõnusalt pool tundi hiljaks ja jõudsin ometi enne kõiki teisi. Meil oli turvamehega hämmastavalt tore. Helistasin Märdile, kes oli unustanud mulle mainida, et teda nädalavahetusel ei ole. Ok siis. Anti Sirje number. Tema oli kunagi tulemas. Esimesena jõudis aga Age, kes Sirje sõnul pidi tulema koos Urmasega. Viimast polnud kuskil näha. Kui ta lõpuks kohale jõudis, ruttasime kolmekesi (mina, Urmas ja Age) kesklinna Vabaduse väljakule. Jäime stiilselt mõne minuti hiljaks ja tegelesime muuhulgas tõsise mägironimisega. Sealjuures läks Urmasel ronimine kõige libedamalt. Ja tema oli ometi see, kes mitte eriti kerget kaamerat kaasas kannab.
See intervjuu kiirelt tehtud, panime Age kesklinnas maha ja kihutasime Kaidi-Kerli järgi. Sealjuures sõitis Urmas läbi rohkemate keelumärkide alt, kui ma elu sees näinud olen. Keskpäevaks pidime jõudma Piritale piirivalvepunkti, kuid sinna ei osanud keegi õieti minnagi. Seda, kuidas me Kaidi-Kerliga mootorratturitelt teed küsisime, ma siinkohal kirjeldama ei hakka. Igatahes oli Urmas pärast seda veendunud, et meie "vabandust, noormehed" ei oleks saanud enam meelamalt kõlada. Njah. Mingil hetkel pani paat politseinike ja ajakirjanikega minema. Mõned õnnetud pidid maha jääma. Sealhulgas mina. Ma ei olnud selle üle küll eriti kurb ja asusin tagasiteele Peterburi mnt suunas. Et mul ei olnud kaasas mitte midagi peale mobiiltelefoni (sh oli ka rahakott toimetuses), hakkasin jalgsi Piritalt Kadrioru poole kõmpima. Suurt osa selles mängis ka tõsiasi, et viimane buss oli läinud minuti eest ja järgmist oleksin pidanud ootama veerand tundi. Selle ajaga olin aga praktiliselt kohale jõudnud. No mitte küll päris Kadriorgu, aga lauluväljakuni ja sealt pole enam midagi minna. Poska peatusest siis 35 peale. Ostsin bussis mobiili abil 21-kroonise tunnipileti (ID-pilet) ja siis sai mu telefoniaku surma. Kõõks.
Kohale jõudes olin näost päikese tõttu üsna punane ja olekult suhteliselt kurnatud. Võtsin msn'i teel ühendust Janniga, kes aitas mul Darjaga suhelda. Olime kokku leppinud, et veedame tänase õhtu koos, kuid mobiili puudumisel on üsna raske edasisi plaane teha. Seda eriti juhul, kui üks tuiskab mööda linna ringi ja teine on kuskil Kehra ja Tallinna vahel. Tänu Jannile saime siiski hakkama.
Toimetuses ei olnud aga pikka pidu, sest niipea, kui Urmas Kaidi-Kerliga tagasi oli jõudnud, haarasime Agega kasseti ja põrutasime Tammsaare parki tubakavaba päeva üritusele. Seal läks ikka rõvedalt aega. Pikalt päikese käes olemine tüütas ja väsitas meeletult. Mitu tundi hiljem Peterburi mnt'le tagasi jõudes olime kõik väga näljased, kuid söömiseks ja puhkamiseks ei olnud aega. Kui kell on juba neli, tuleb lugudega kiirustada, sest muidu juhtub nagu täna - saate esilugu jõuab montaaži 10 minutit enne saate algust. Jah, see on paha. Aga kõik on võimalik.
Mis aga juhtub siis, kui 30 sekundit enne saate algust avastatakse, et helirešissööri ei ole? Siis tuleb kiiremas korras välja õpetada esimene ettejuhtuv veidigi nuppe tundev reporter. Aga see on juba lugu, mille lõplikku lahendust mina enam ei näinud. Saade sai igatahes eetrisse.
Veidi enne seitset ronisin bussile ja sõitsin kesklinna Darjaga kohtuma. Läksime tema juurde, kus tegin veidi pannkooke. Sõime neid kõige kummalisemate katetega, aga see kõik oli isegi maitsev. :D Siis jalutasime paljajalu randa. Tundusime vastutulijaile ilmselt väga imelikud, aga mis vahet sel on. Randa jõudes ronisime kohe paljajalu vette ning jalutasime vees Õismäe poole. Päris päikeseloojanguni me seal ei olnud, kuid üsna kaua ikkagi. Siis saatis ta mind trollile ja läksimegi lahku. Eks me saame ka pool suve koos veeta, nii et tänane õhtu oli vaid üks neist lahedatest õhtutest, mis me koos veedame.
Nüüd olen õe juures. Väsinud. Aga õnnelik. Nüüd tuleb tuttu minna, sest homme on taas vaja Sirje juures hängida. Täna küsis ta juba väga kurjakuulutavaid küsimusi, nii et eks ole näha, mis homme veel juhtuma hakkab.
Ööd!