Tänasest jookseb juba minu kahekümne esimene eluaasta. Taavi küsis enne, mida ma möödunud aastast arvan. Eelmine on lihtsalt lootuste purunemise aasta. Ma loodan ainult, et järgnev tuleb parem. Ja selleks on mul kolm eesmärki. Kui suudan need täita, võin oma eluga vist rahule jääda.
Eile õhtul tegin huvitavaid asju. Lugesin oma proovikirjandit ja kõiki sõdurikirju, mis ma kunagi saanud olen. Tosin kirja ühelt inimeselt täis lubadusi, mis jäävadki täitmata, lootusi, mis iial ei täitu. Lugesin luuletusi ja jutukesi, mida kirjutanud olen. Need on minu lootused ja lubadused. Need on aastate jooksul nii palju muutunud. Teemad on nüüd ikka täiesti teised. Vaatasin vanu pilte. Olen ikka mina. Veider on see, et see väike tüdruk ei ole mitte kuhugi kadunud. Olen peaaegu samasugune kui põhikooliealisena. Eile võtsin korraks kastidest välja oma nukud. Mängida nendega ei julgenud. Las nad olla seal kastides. Minu mängud nendega on mängitud. Küll tuleb varsti keegi teine, kes neile uue elu annab.
Natuke kahju on suureks kasvada. Ma ei ole kindel, kas võimaluse korral elaksin oma elu teisiti. Ilmselt mitte. Teeksin samad valikud, kordaksin vanu vigu, oleksin ikka selline nagu ma olen. Ma olen selliseks kasvanud ja ma ei kahetse.
Olen nüüd suurem. Targem. Tugevam.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar