Kolm käänet, SS ja hävitajad

Niimoodi saaks lihtsalt kokku võtta minu eilse päeva. Sai rõvedalt vara üles ärgatud ja seda kohe nii vara, et sain Kata lasteaeda saata. See oli päris vahva. Siis ehmatati mind ootamatute uudistega, millele ma just kõige paremini ei reageerinud, aga noh, see minu reageering ei olegi oluline tegelikult. Kui mõtlema hakkasin, siis tilkus süda tibake verd, aga samas püsis kummaline naeratus terve päeva. Tegelikult oli see hea uudis. Ma arvan.
Enne kümmet hakkasin kesklinna liikuma, et siis Peterburi maanteele suunduda. Ja kohe, kui ma kohale jõudsin, tundsin end veelgi paremini. Okei. Märt oli oodatust märksa suurem, märksa kurjem ja märksa asjalikum. Eriti suurem ja kurjem. Ma ei ole kunagi näinud, et üks juht võiks sel moel töötajaid manitseda ja samas nende eest nii palju ära teha. Lehes ei oleks meile selliseid apsakaid andeks antud, kui mina eile nägin. Samas me ei ole selliseid vigu teinud ka. Eile sain näha seda, kuidas ülemuse sõnad nutu kurku ja pisarad silma toovad. Täiesti uus kogemus. Samas aitas Märt ikka väga oluliselt fookuse määramisel ja asjade kokkuleppimisel, mida me Sakalas näiteks tunda ei saanud. Ka materjali ja tausta pidime ise koguma, küsimusi ei ütle keegi ette ja üldse tundub elu ajalehe juures selles mõttes keerulisem olevat.
Kõik oli teistmoodi. Märksa elavam ja kiirem. Palju helistamisi, kuulamisi, vaatamisi. Lahe oli see, kui Märt tuli ja ütles, et nüüd olen saanud piisavalt tõestust selleks, et eesti keeles on tegelikult vaid kolm käänet - nimetav, imestav ja mittemidagiütlev. Ei hakka parem rääkimagi, mis selle taga peidus on. On piisavalt alust arvata, et tal on õigus. :D
Sain Age ja Sveniga Toompeal kaasas käia ning nägin väga väga lähedalt, kuidas Sven Mikser hävitajatest rääkis. Algul oli surmigav, aga kui Age mikrofoni langetas, läks asi märksa põnevamaks, sest Sven hakkas oluliselt elavamalt rääkima. Oli kohe näha, et talle see teema meeldib. Ja ta teadis sellest lihtsalt hämmastavalt palju. See oli äge.
Tagasi jõudes oli Kristjan oma SS'i looga hädas. Allikaid ei olnud ja lätlased olid nõmedad ning keegi polnud filmi näinud. Ühesõnaga suuremat jama annaks otsida. Aga ta sai lõpuks ikkagi ilusti hakkama. Siit tuli ka see kogemus, et uudiseid on igal pool, kunst on neid aga uudistena serveerida.
Kahjuks pidin enne viite lahkuma. No olin seal ka juba pool päeva olnud, aga Märt tahtnuks mind kauem kinni hoida. Leppisime reedeks uue teidi kokku. Nüüd siis juba terve päev algusest lõpuni. No tahetakse ikka väga kindlad olla, et ma olen rahul sellega, mida ma tegema hakkan, ega läheks endast väga välja, kui kõik ei ole nii rahulik, operaatoril on kiire ja toimetaja on kuri. Kohalikud arvasid, et olen asjast liialt vaimustuses, aga ma ei jaga nende seisukohta. Mulle tõepoolest väga meeldis, ma ei eitagi, aga ma saan täiesti aru, miks. Ei ole sellist veidrat vasikavaimustust, mille kohta ei tea, kust see tuleb. Lehetoimetus on vaikne ja korralikum, seevastu eile oli täielik kaos - vaikust ei kuskil, inimesed jooksevad edasi-tagasi, räägivad teineteisest üle, vestluseid peetakse üle ruumi, nii et sa vestluspartnerit ei näegi, jne -, aga kõige selle keskel tehakse ikkagi tööd ja tegeletakse ajakirjandusega. Lihtsalt protsess on teistsugune. Ja see protsess on tõeliselt äge. Ehk ma räägin reede õhtul kell kaheksa bussile suundudes hoopis teist juttu, aga hetkel olen ma oma tegemiste ja otsustega väga rahul.
Kell viis oli siis vestlus kesklinnas. See oli tõeliselt naljakas, sest teisel pool lauda istus mingi tibin, kes küsis, miks mulle Praha meeldib. No selgita siis, miks sa leiad, et Praha on maailma ilusaim pealinn! Müstika. Üldse rääkisime ajakirjandusest rohkem kui sellest, miks ma sinna tegelikult läksin. Veider. Ma usun, et mul läks hästi, aga intervjueerijast küll eriti head muljet ei jäänud. Nojah. Selle töö võiks ikka saada.
Õhtul siis kaks ja pool tundi loksumist ning Tartusse tagasi. Rõve väsimus on peal, aga see nädal tuleb täiesti hullumeelne, nii et puhkamiseks pole aega. Miskipärast on täna selline esmaspäeva tunne, kuigi on teisipäev. Imelik on olla. Loodetavasti ei murra väsimus enne neljapäevast eksamit täiesti maha. Läbi põrumine ei kuulu minu kvartaliplaanidesse. :)