Ei ole mina kellegi Tiiu talu tütrekene nagu mõni arvab. Sellega võid küll seenele sõita. Ei ole siin pika blondi patsiga leent keetvaid talutüdrukuid, kes kergel sammul mööda aasa ringi kalpsavad. Maaelu ei ole mingi meeletu muinasjuturomantika. See on tohutu töö. Igapäevane töö ja vaev. Jah, me ei pea loomi. Ma ei lüpsa lehmi ega karjata lambaid, kuid oskan seda. Olen seda teinud.
Ja täna lõhkusime emaga puid. Olen jah pooleldi vigane ja õlg pidi sealjuures suurest valust küljest ära kukkuma, kuid valu läheb mööda. Puud tuleb ju ka kuidagi lõhutud saada. Mida sa teed, kui meesperest asja ei ole? Kui üks on tööl ja teine peseb oma peenisepikendust Matit? Eesti naine ütleb, et siis tuleb ise ära teha. Ja seda me tegime. Ja see oli hea. See oli kohe väga hea.
Jätsin selle Pallase essee, kus seda ja teist ning läksin emale appi puid raiuma. Kõige raskem oli kummardada ja kirves maast üles tõsta. Kui see tehtud sai, läks kõik kergemaks. Suunasin kogu kehas leiduva jõu haigetesse kätesse ja tampisin neid puid meeletu raevuga. Kogu viimase aja viha ja masendus, kõik negatiivsed emotsioonid said välja valatud. Vaat nii hea on füüsiline töö. Pärast oli saunas sellevõrra mõnusam. Sinikaid oli ka rohkem, aga vahet enam ei ole. Nüüd on vähemalt hingel kergem, mis sest, et keha suhteliselt räbal on.
2 kommentaari:
Tegelikult väga vihaga ei tohiks puid lõhkuda, eriti kui kännud on väsinud. Kunagi lapsepõlves (kui kirves ja pakud veel suuremad olid) tegin ka nii....kirves ei läinud aga päris hästi paku pihta ja põrkas sealt põigeldes otse minu jalanõu nina pihta...õnneks olin siis veel liialt noor, et jallu sisse see lüüa. Vedas sel korral.
Jallu on hea sõna :)
Aga ära ennast nüüd päris ära lõhu siis. Gerlyle käis see jutt. Elu on tervena ilusam ;)
Postita kommentaar